Tamula ja Vagula järve ääres Roosisaarel toimetas nädala algul ryhm akvalangidega arheolooge, et uurida, kui kaugele ulatub kiviaegse Tamula asulakoha kultuurikiht vees. Uut infot ja põrutavaid leide seekordne ekspeditsioon ei andnud, kyll saadi taas kinnitust, et uurimismaterjali on siin ohtrasti, kirjutas Võrumaa Teatajas Kaile Kabun.
„Põhjas on palju inim- ja loomaluid ning põlenud kive, aga need on kaetud yhtlaselt settega. Lihtsalt vaadeldes on keeruline kindlaks teha, mis on mis,” ytles muinsuskaitseameti nõunik Maili Roio, kelle töö ongi seotud veealuse kultuuripärandiga.
Mõned luutykid toodi näidisena ka yles. Need on turba sees seismisest mustaks tõmbunud: asulakoht on mitmel korral vee alla jäänud, järv on taandunud ja jälle tõusnud.
Inimesed on valinud Roosisaare elupaigaks eri aegadel, nii kiviajal, viikingiajal kui ka päris muinasaja lõpul. Nende eluasemed on olenevalt järve veetasemest asunud erinevates kohtades ning kõik nad on jätnud maastikule oma jälje. Roosisaarelt on leitud palju eri ajastutest pärit esemeid. Yhelt poolt tekitab see segadust, teisalt kasvatab uudishimu.
Tallinna ylikooli ajalooinstituudi arheoloog Mirja Ots, kes on Tamula asulakohti varemgi uurinud, tõi näite, et Roosisaare silla juures on järve põhjas vaiad: need võivad olla muistsed kalatõkked, toed, millele olid ehitatud elamud, või hoopis hiljaaegu, poolsada aastat tagasi, kalda kaitseks rajatud konstruktsiooni jäänused.
Seekord loodeti leida midagi, mis aidanuks nende vaiade otstarvet selgitada. „Nii õnnelikud me siiski ei ole,” lausus Mirja Ots.
Ekspeditsioonil uuriti Tamula põhja piki kaldajoont ning asulakoha juures pildistati vee all paiknevaid leide. Tööde tulemused aitavad määrata asulakoha ulatust vees ning selle kaitsevööndit. Kaitsevööndis planeeritavad tööd tuleb muinsuskaitseametiga kooskõlastada.
Arheolooge juhendas sukeldumisel instruktor Priit Pärgmaa, veel osales ekspeditsioonil Tartu ylikooli arheoloogiamagistrant Mari Lõhmus.
Peale Tamula läänekalda sukeldusid arheoloogid Roosisaare-poolselt kaldalt Vagula järve põhja uurima. Sealt on kalamehed kiviaegseid kalapyygiriistu välja tõmmanud. Arheoloogidel seekord nii hästi läinud: vesi on selles kohas sygav ja põhja on raske näha. Maili Roio lisas, et tegelikult on Lõuna-Eestis palju huvitavaid järvi, mida tasuks uurida ja kust võib mõndagi põnevat päevavalgele tulla.
Muu hulgas seadsid ekspeditsioonil osalejad kolmapäeva hommikul koos Võrumaa muinsuskaitseinspektori Martti Veldiga Kuninga talu maale pysti arheoloogiamälestist, Tamula II asulakohta, tähistava tulba.
Tulbale auku uuristades kyll yhtki muistist mullast välja ei pudenenud, aga päev varem oli Mirja Ots sealtsamast mutimullahunnikutest peotäie leide saanud. Oma sõnade kinnituseks näitas ta töödeldud tulekivi ning viikingi- ja muinasaja lõpu aegseid keraamikakilde.
Tamula asulakoht
• Tamula järve läänekaldal Roosisaare poolsaarel on noorema kiviaja asulakoht. Asulast võetud proovid annavad radioaktiivse sysiniku meetodit kasutades selle vanuseks 3500—6000 aastat. Viimasel ajal on lisandunud uusi dateeringuid, mis asulat varasemaks lykkavad. Nende paikapidavust tuleb veel kontrollida.
• Peale mitmesuguste ehete, tarbe- ja sõjariistade on asulakohast leitud siinsetes paikades elutsenud loomade — yrgveise, sookilpkonna ja metskassi luid. 1938. aasta suvel otsis võrulane Ida Kepnik järve kukkunud sõrmust ning leidis yrgveise sarve ja teisi esemeid. Tartu Ylikooli arheoloogiakabineti juhataja arheoloog Richard Indreko leidis samast veel rohkesti loomaluid ja esemeid, mis viitasid kiviaja asulakohale.
• Asulakoha eripärasusi. Esineb silmapaistvalt palju väikeste kalade luid, mis viitab võrgupyygile. Merevaigust leide on leitud rohkem kui yhestki teisest Eesti asulakohast (kokku 191). Siit on saadud Eesti vanim peiteleid (seitse merevaigust ripatsit, kaunistatud puust pistoda, lihvitud luuteravik ja kymmekond hammasripatsit). Samal alal paikneb suur kalmistu, leitud on 25 luustikku. Samuti on saadud palju luuplaadikestest valmistatud uskumustega seotud ripatseid-skulptuure. Need on loomade, lindude ja inimeste kujukesed, viimased on eriti haruldased ja ainsad omalaadsed Eestis. Asula on rajatud turbapinnasele ja yhtlane kultuurikiht (30-40 cm) on täielikult turba sees (sellised tingimused on ylisoodsad merevaigust, luust ja sarvest leidude säilimiseks).