Lauri Õunapuu on salapärane mees. Jääb mõistatuseks, kust ta oma väge ja teadmisi ammutab. Tema kaudu kõnelevad vahel otsekui ammu põrmuks saanud esivanemate hääled ja iidsed mälestused. Ta laseb endast välja voolata lugusid ja laule aegadest, millest pole säilinud muud kui pelgalt habras kaja kuskil meie hingede varjatud soppides, kirjutas Sakalas Margus Haav.
Eelkõige folk-metal-pundist Metsatöll tuntud Lauri «Varulven» Õunapuu on mitmekylgne mees, kes peale selle bändi teeb kaasa ka mitmes teises rahvamuusikakoosluses.
Igal juhul tunneb alati elujaatav Lauri Õunapuu end yhtmoodi vabalt nii tuhandepealise publiku ees kui ka väiksel kontserdil vanas paadikuuris. Tal pole mingi kysimus esineda kuninganna Elizabeth II-le ega lasta laulul kõlada heade sõprade seltsis sumedal agulitänaval, nagu Viljandi pärimusmuusika festivali ajal näha ja kuulda on olnud.
Metsatöllu kodulehekyljel on Lauri Õunapuu kohta kirjas, et mehe tunneb juba kaugelt ära selle järgi, et ta kannab kaasas tõrrepõhja, kust vahel mõne häälitsuse valla päästab.
10220. aasta lehekuul
Me ajame väga sõbraliku ja vahetu Lauri Õunapuuga juttu tavatult sooja lehekuu lõpul aastal 10220. Nimelt loendavad maausulised ja nende mõttekaaslased aastaringe sellest peale, kui Balti jääpaisjärv end Kesk-Rootsist läbi murdis ja suurem osa Eestit vee alt vabanes.
Tallinnas syndinud Lauri Õunapuul on Viljandimaaga side juba lapsepõlvest peale: oma koolivaheajad ja yldse kõik vabad hetked veetis ta Võrtsjärve ääres vanavanemate juures.
«Praegu elan ma Viljandis, nii et see on mõnes mõttes tagasitulek,» mõtiskleb mees ning lisab: «Linn on aga nii palju muutunud, et see pole enam mu lapsepõlve Viljandi, vaid midagi hoopis muud.»
Kuigi muusikaga on Lauri Õunapuu kokku puutunud hällist saadik, on esimesed eredamad muusikaga seotud mälestused Kopli kunstikeskkoolist, mis tollal kandis Tallinna 24. keskkooli nimetust.
«Seal tegutses lauluring, aga ega mul seal kaua kaasa teha lubatud,» naerab Õunapuu, kes nyyd juhendab meestelaulu töötubasid ning kelle oskusi ja annet hindab kõrgelt helilooja Veljo Tormis. «Ma tymistasin laulda märksa madalamalt kui teised ega tabanud õigeid noote.»
«Muusikasse olengi ma jõudnud nii, et olen omaette midagi tinistanud ja mõtelnud ning pole kelleltki snitti võtnud.», ytles Õunapuu.
Leiutas moldkandle
Mitu pilli on Lauri Õunapuu oma kätega valmis meisterdanud.
«Omal ajal ju oli täiesti tavaline, et kandlemees või torupillimängija tegi pilli endale ise. Seda polnud lihtsalt kuskilt võtta ja eks puutööd osanud kõik,» räägib ta.
«Olen teinud mitu kannelt, Metsatöllu jaoks näiteks elektrikandle,» jutustab Lauri Õunapuu. «Ykskord mõtlesin välja jabura pilli, millele panin nimeks moldkannel.»
Seda kummalist instrumenti oli ta yhel ööl unes näinud. Asi jäi mõneks ajaks sinnapaika, kuni kord tulid saunalaval sõbraga jutuks imelikud pillid.
«Kunagi leiutati kogu aeg uusi instrumente. Praegu peetakse neid aga klassikalisteks,» kõneleb pillimeister. «Trompet ja tromboon on ju samuti syndinud jaburatest ideedest. On juhuse asi, millised pillid jäävad kasutusse, millised mitte.»
Moldkandle tööpõhimõtet on Lauri Õunapuul raske sõnades edasi anda. «Valmis sai ta igatahes tehtud ning kõlapildilt jääb ta kuhugi sitari ja havai kitarri vahele.
Iseolemise julgus
Metsatöllus mängib Lauri Õunapuu peamiselt põlist meeleolu loovaid pille torupilli, parmupilli, kandleid ja hiiukannelt ning vahel haarab kätte ka kitarri. Ansambel on jõudnud enneolematutesse kõrgustesse: kontserdid lähevad enamasti täismajale, plaaditiraažid aina kasvavad ja etnograafid kasutavad Metsatöllu positiivse näitena uuest rahvuslikust puhangust kõneldes.
«Eestis on praegu rokkgruppidele väga soodne aeg,» arutleb Lauri Õunapuu tagasihoidlikult. «Usun, et kymme aastat tagasi poleks me nii edukad olnud. Inimesed olid teistsugused. Praegu on õnneks taas selline aeg, mil pillimees on au sisse tõusnud ning omas keeles laulmine ei tekita enam vastuseisu. Mõni aeg tagasi sind ei aktsepteeritud, kui sa inglise keeles ei laulnud.»
Metsatöllu esimene album «Terast, mis hangund me hinge» ilmus juba aastal 10212 (1999). Lauri Õunapuu liitus pundiga mõni kuu hiljem ning paljude hinnangul on just tema muutnud selle niisuguseks, nagu see praegu on.
Aastal 10217 (2004) ilmavalgust näinud «Hiiekoda» mõjus rahvusliku plahvatusena. Ajalehes «Postimees» kirjutati: «Metsatöllu nime kandvad neli tugevat mehepoega on kas manatarga abiga või ehk oma tarkusest suutnud pillilugudesse vanade vägimeeste vankumatuid hingi panna. Ei pea Varulven, Kuriraivo, Marko ja esilaulumees Rabapagan paljuks lasta heliseda muistseil kandlekeelil ega kõlada iidsel torupillihyyul. Valjult ja ytlemata võimsalt kostab Metsatöll kui Kõue-Taadi piksepilli kärge enne rammusat vihmasadu. Meie valitsejad peaksivad Töllule suure meelehea andma, et nemad äratasivad muistset väge ja isamaauhkust.»
«Hiiekojaga» oli lõke läidetud ja see lahvatas võimsa leegiga. Oli see siis rahvuslik mälu või yhine alateadvus, mis plaadi eredas ja soojas valguses pinnale kerkis, aga midagi säärast polnud keegi ammu suutnud.
«Kyllap see rahvuslik iseolemine on paljudes eestlastes sees,» usub Lauri Õunapuu. «Me julgeme olla eestlased ega kleebi endale kylge mingit silti. Ehk just julguse olla mina ise tunnevad paljud meie pundi puhul ära.»
See, mis sydame ligi
Lauri Õunapuu eestvedamisel tegutseb arhailise meestelaulu selts.
«Nõnda nimetas end seltsike, kes yhel heal päeval pea pööningukambrite ja saunauste vahelt välja pistis ning vanavanematest jäänud laule laulma hakkas. Ikka neid, mis endale sydame ligi,» tutvustab selts end oma kodulehekyljel.
«Eks meil ole mitu eesmärki,» lausub Lauri Õunapuu. «Kultuur muutub ja maailm muutub. Tänapäeval enam eriti ei laulda, pannakse makk käima ja ongi pidu. Aga laulmine on omalaadne meditatsioon, see tasakaalustab. Laul ei ole pelgalt viis ja sõnad.»
Lauri Õunapuu tõdeb, et eriti sydamelähedane on talle regilaul.
10218 (2005). aastal Tallinnas tegevust alustanud selts on nyydseks ysna suureks paisunud. Kui leidub paslik koht, tahab selle eestvedaja sygisest ka Viljandis meestelaulu myristama hakata.
«Ega kohtadega kerge ole. Kes see ikka tahab mehi oma katuse alla laulma võtta,» naerab Lauri Õunapuu ja lubab pärast suurt suve asja tõsiselt käsile võtta.
Ta võib oma jutu järgi laulda kas või nädal aega jutti. Ykskord oli ta kaustiku kätte võtnud ja hakanud tuttavaid laule yles tähendama. Kui neid oli kirjas tykki kolmsada, tundus talle, et ta pole õieti veel algust teinudki, ning sinnapaika see ettevõtmine sedakorda jäi.
Võrgukuurist kuninganna ette
Leiba teenib Lauri Õunapuu ametis, mis on seotud infotehnoloogia ja telekommunikatsiooniseadmetega ning tema elu ei meenuta just tavalise rokitähe oma.
«Suvel see ehk isegi muutub selliseks,» muigab ta. «Lähme Kosmikutega tuurile. Yks kontsert tuleb ka Viljandi laululaval.»
Oma elu on ta pyydnud enda sõnul seada nii, et muusika, loomingu ja rahvalaulude uurimise tarvis rohkem aega jääks.
Metsatöll on esinema sattunud väga erinevatesse paikadesse. Kord näiteks andis ta kontserdi yhes puumajas kellegi elutoas. Hiiumaal esinemise tarbeks ehitati aga vanasse võrgukuuri lavaks ligi kahemeetrine pukk, kuhu bändil oli ypriski keeruline yles ronida. Kontsert oli sellegipoolest ehe ning rahulolevad hiidlased kostitasid mehi tänutäheks suitsutatud tuulehaugiga.
Kui Inglismaa kuninganna Elizabeth II Eestis kylas käis, laulis Lauri Õunapuu koos sõpradega Tallinnas Raekoja platsil. «Ysna jabur tunne oli — mikrofon oli käes nagu mõnel räpparil,» naerab ta.
20 pärnakuud esineb Metsatöll koos riikliku akadeemilise meeskooriga Lõhavere linnamäel. Paslikumat paika kui eestlaste vabadusvõitluse kants selleks ilmselt ei leiaks.
Sõna jõudu ja laulu väge ei maksa teps mitte alahinnata. Ma ei imestaks yldse, kui eestlaste vanema Lembitu hing teispoolt Toonela jõge kõike seda kaema tuleks.
ARVAMUSED
Marko Atso,
muusikust sõber
Lauri on terasem ja tähelepanelikum, kui te arvata oskate. Ta teab kindlasti kõike seda, mida te arvate, et ta ei tea.
Raskel ajal aitab ta alati, isegi kui ei saa. Ta on jonnakas nagu iga teine eestlane. Ja talle meeldib, kui teda kuulatakse.
Veljo Tormis,
helilooja
See on mõistatus, kust Lauri oma tohutu suure repertuaari on võtnud ja kuidas ta kõiki neid laule nii hästi teab.
Tema laulustiil on originaalne, mitte raamatust õpitud nagu paljudel praegustel folklauljatel. Temal tuleb see loomulikult ja iseenda seest.
Pilt: Metsatöll 10219. a. sygisel Jõhvis hiitele toetust kogumas, Maavalla koda