Tänapäeva põllumajandusnäitustel tekib mõnikord lausa tsirkuse tunne. Nii palju on sisse toodud võõrapäraseid loomaliike ja -tõuge. Mõne tõu juures imestad, mõne puhul kehitad õlgu. Kuidas saab tõuaretaja olla uhke belgia sinise tõu yle, kelle vasikas saab syndida enamasti vaid keisrilõike abil. Vastus on lihtne, tootmine peab andma tulu, kasvõi looma tervise hinnaga, kirjutab bioloog Eha Järv Rohelise Värava nädalakommentaaris.
Äsja ilmus Käde Kalamehe raamat «Eesti maakarja arengulugu. Tõumonograafia».
Eesti oma veisetõu aretamine on olnud ypris keeruline. Aretustuhinad on korduvalt ohustanud isegi tõu pysimajäämist ning eesti aborigeensest veisest on vähe alles jäänud. Eesti põline veis oli ikka sarviline loom, sarvituks muutus ta nudipäiste soome maakarjapullide sissetoomisega.
Kõiki aretustöös kasutatud tõuge ei jõua kirjagi panna. Silmagagi võib näha tulemust: peaaegu must eesti maatõugu lehm, "tumedate prillidega" eesti maatõugu lehm, triibuline kui tiigerdogi ning ikka eesti maatõug.
Vanemate patud tulevad välja, öeldakse inimeste puhul. Kas siinkohal siis loomakasvatajate patud? Või siiski paratamatus - meie oma tõu arvukus on liialt väike, ohustab sugulusaretus.
Vaatamata sellele kannab Eesti oma veis siiski eesti maatõugu veise nime ning on kantud ohustatud liikide nimistusse. Teda peab hoidma nagu pärandkooslusi. 2006. aasta jõudluskontrolli andmetel oli Eestis vaid 544 maatõugu lehma.
Muret maakarja saatuse pärast leevendavad talud, kus inimesed on tõeliselt, armastuse ja hoolega pyhendunud rahuliku loomu ning tugeva tervisega eesti veise kasvatamisele. Mõnedele on maakari oma rammusa piimaga elatusallikaks, teistele on karjakasvatus eluviisiks.
Loodetavasti jõuab lõpuks vaatajateni ka film «Vana nudi», mis eesti maakarjast tehti ja viimast lihvi ootab.
Eesti mustakirju veis, kes samuti kohaliku veise baasil aretatud, on juba kadunud, asemel on eesti holstein. Siin võiks Eesti suure tähega kirjutada, sest tõunimetuses ta midagi ei tähenda, geneetiliselt on holsteini veis sama igal pool maailmas. Kas suudame kaitsta eesti punast veisetõugu hävimise eest?
Pilt: Eesti vanim maatõugu lehm Õõda, kes elas 23-aastaseks, Roheline Värav