Toonud esile riigi ja kiriku eraldatuse (mis on tõsine kahtlemise koht) kui positiivse asjade seisu, kiitis president Ilves EELK 90. aastapäeva kõnes luteri kirikut kui paganarahva valgustajat ning julgustas seda senisest enam moraali ja eetika teemadel sõna võtma. Presidendil kord juba on selline rituaalne funktsioon – isalikult julgustada ja manitseda kõiki yhiskonnagruppe. Ja mis oleks loomulikum, kui et kõik kirikud oleksid aktiivseks survegrupiks näiteks riigi ennastõõnestava narkopoliitika ja vohava hasartmängunduse kysimustes, millest omaenese hyvedele keskendunud riigikogu mööda vaatab, kui ta kaitsealusele lausa erisoodustusi välja ei aja… Jumalariigi ja Eesti riigi suhetega on ka näiteks nii, et Eesti õigeusu kiriku funktsionäär Tõnis Rüütel on ka Rahvaliidu liige, kasiinoärimees ning Eesti Hasartmängude Korraldajate Liidu boss. Selline või varjatum “sidusus” pole meil erandlik, tõdes Sirbis Evi Arujäv.
Sisestades otsingusõnu kiriku, alkoholipoliitika ja kasiinonduse teemadel Internetti, on tulemus null. Kirikute nõukogu koduleht peegeldab kaasaegset mõtlemist: prioriteedid on mainekujundus, organisatsiooniline kindlustumine ja riikliku “turuosa” hõivamine (kaplanaat, religiooniõpetus), mitte yhiskondlik “must töö” või poliitika dzotile viskumine.
Aga jumal sellega. Rohkem kui kiriku nii või naa hinnatav ajalooline ja yhiskondlik roll äratab tähelepanu presidendi kõne yldisem signaal. Sisuliselt on ju tegemist yleskutsega toetuda yhiskonnaprobleemide lahendamisel metafyysilisele ja mytoloogilisele mõtlemisele: läbipaistmatule, pimedale mõtteviisile, mis ei kysi asjade seisu, põhjuste ja tagajärgede järele, vaid tugineb puhtale jõule – käsule ja keelule, Sõna vaidlustamatule autoriteedile. See on mõtteviis, mille aluseks on mystiline, ilmutuslik tõde ja mis toitub hirmudest ja aimdustest.
Metafyysika autoriteet pluss jõukultus – see on vist yks kõige vägevamaid mõttelisi kooslusi. Toores jõud, mis oli hiljuti vajalik, et talitseda Eesti riiki ähvardavat toorest jõudu, vapustas meid kõiki. Olen siiani veendunud, et see on teatud hetkedel ja olukordades vajalik ja ainuvõimalik. Pole ka kahtlust, et nagu impeeriumiihalejate teadvus, nii hõlmab ka eestlaste rahvustunne mytoloogilisi hirme, agressiivsust ja eufooriat. Näib, et väikese kodusõja joovastusest on purjus ka eriti ylbeks ja ahneks muutunud riigikogulased. Sellist toore jõu ja religioosse metafyysika topeltpaketti, mida võib näha Venemaal, kus Naši noornatsid laiendavad tegevuse piire, plaanides hakata “kaitsma kirikut” ja õpetama õigeusku koolides, meil õnneks ei eksisteeri. Aga vähemasti netikommentaariumides võib kroonukristlust ja patriarhaalset rahvuslust yhendavat makspauerlikku mõtteviisi leida ka sellises kontsentratsioonis, mis on võrreldav narkootikumile viina pealejoomisega.
Paraku kipub sõna puhas, pime autoriteet valitsema ka religioosseid jooni omandavate demokraatia ja inimõiguste diskursuses. Hea näide on õilmitseva alkoholiäri naeruväärselt väikeste piirangute kaitsmine inimõiguste sildi all. Pole parata, nagu vana, nii on ka uue aja metafyysika vedel ollus, mis võtab anuma kuju, millesse see valatakse. Mida enam räägitakse kauneid sõnu eetikast ja moraalist, seda enam ihkab hing ausat pragmaatikat – ning see ei pea tähendama omakasupyydlikku slikerdamist, mis kerkib keskmise kõrgematest väärtustest kõneleja mõtetesse, vaid selgeid kysimusi ja selgeid vastuseid kysimustele, missuguste kompromissidega on võimalik yhiskonna asju parandada, seades sihiks mõistliku ja reaalse yhishyve, mitte kujuteldava taevamanna.
Mis puutub religiooni rolli, siis näib, et yhiskonna parandamisele saab see kaasa aidata metafyysikat kõrvale jättes, mingi ilmalikustunud, rahvaliku moraaliõpetuse vormis. See toetub konkreetsest usundist märksa vanemale kogukondlikule solidaarsusele ja elutarkusele, mis annab inimeselt inimesele praktilise teadmise, et (näiteks) varastada ja valetada ei ole otstarbekas, liigne ahnitsemine mis tahes vormides ei ole vaimsele ja fyysilisele tervisele kasulik, et liigikaaslastega hästi läbi saada on sotsiaalselt arukas ja pakub lihtsalt rõõmu jne. Ja siin on positiivse eetika aluseks mitmekesine yldinimlik kogemus, mitte institutsionaliseerunud Sõna pime kultus, millele pakub rohelist teed Eesti Vabariigi president.