Yks neiu öelnud rahvarõivakooli kursustel oma juhendajale, et ta mõistab esiemasid. Kui tema kõnnib tänaval, seljas peen prantsuse pesu, siis pole teistel sellest õrna aimugi – vaid tal endal on sellest hea enesetunne, kaunis riidetykk rahuldab tema iluvajadust. Eks see oli nii ka vanaemadel ja vanavanaemadel..., kirjutas Postimehes Ene Puusemp.
Niisugune ootamatu võrdlus noorelt inimeselt tuli siis, kui Eesti Rahva Muuseumi teadur Reet Piiri viitas loengul pikkade põldude, laste ja loomadega rassinud esiemade käsitöölembusele, nende peenele, puhtale ja maitsekale käsitööle.
Enesenõudlikkuse tipp oli kududa, mitte tikkida valgesse kangasse sisse valge või värviline muster. Valget mustrit valgel särgil ei ulatanud rahva seas silmitsema keegi, kirikus ehk ainult kõrvalistuja. Kui temagi, sest jahedas kirikus oli ju pikk-kuub või rätt ymber. Kuid omatehtud parem pyhapäevarõivas tõstis esivanemate enesetunnet ja -väärikust.
Vajadus ilu järele käib inimesega kaasas põlvest põlve, läbi aegade, oludest ja võimalustest sõltumata.
Rahvarõivastest, nende valmistamisest ja kandmisest sattusime Reet Piiriga rääkima seetõttu, et Eesti Rahva Muuseumi näituste majas on parajasti yleval yhisnäitus «Rahvarõivatraditsioon Eestis ja Soomes» ja Reet on selle Eesti-poolne kuraator.
Rahvarõivatraditsioon on põlvest põlve edasi antud oma põlise olemasolu esitlemise viis. Iga päev me selle yle ei juurdle. Kuid ERMi praegune näitus kutsub hõimlaste, eestlaste ja soomlaste rahvarõiva arenguloole kaasa mõtlema.
Näitus tuletab meelde tõsiasja: meie tänaste peopäevade rahvariidekostyym on meie esivanemate igapäevane talupojarõivas.
Erilise tähenduse sellele rõivale andis alles 1869. aastal Tartus peetud I ylemaaline laulupidu, kuhu meeskoorid ja pillimehed tulid kokku oma kodukandi vammustes, kuid moodustasid siiski hetkeks yhtse maarahva väe.
Rahvariie kui peorõivas
19. sajandi teisel poolel hakkas talupoja lähiymbrus uuemamoelisemaks muutuma. Ka maarahvas, kel olid iga päev samad riided varnast võtta, tahtis linnainimese moodi riides käia. Lõngu värvides hakati taimede asemel kasutama erksamaid poevärve. Seelikud muutusid eredamaks.
Eesti rahvusliku liikumise juhid, eriti Carl Robert Jakobson ja Karl August Hermann, innustasid rahvarõivast siiski kasvõi peorõivana säilitama, et hoida ja väärtustada oma.
1909. aastal asutatud Eesti Rahva Muuseum võttis aga endale ylesandeks kokku koguda juba taanduma kippuvad talupojarõivad ja anda neile uus avalik elu – taaselustada talupojarõivas esinemisrõivana. Igal kohalikul või ylemaalisel laulupeol sai kombeks kanda rahvarõivaid.
Rahvariie kui symbol
On vääramatu tõsiasi: laulupeotraditsioon on yhtlasi meie rahvarõivatraditsiooni hoidja ja kandja, rahvarõivas kinnistus inimestes rahvussymbolina.
Omariikluse synni järel, 20.-30. aastail olid rahvarõivad rahvuspropaganda kindel osa. Neid kanti rahvuslikel yritustel, need yhendasid rahvast. Valitsus pööras rahvarõivakandmisele suurt tähelepanu. 1937. aastal loodi tema korraldusel rahvarõivakomitee, kelle ylesanne oli koondada ja yhendada rahvarõivauurijad ja -tegijad. ERMi juures korraldati kursusi, juhendust saadi ka kodumajanduskoolides ja kohalikel kursustel.
Muidugi vaieldi ka tollal selle yle, milline peaks olema kaasaegne rahvarõivas. Kas ikka peab kopeerima vanu talupojarõivaid? Ehk võiks uusi tehes vanade ainetel improviseerida? Tänaseni on aga jäänud valitsevaks seisukoht: tuleb austada ja hoida vana rahvarõivakostyymi, see on meie esivanemate käsitöö, nende loodud ilu.
Rahvarõivas on kestnud koos Kalevite kange rahvaga. Meie ylemaaliste laulupidude 100. synnipäeva (1969. a) eel õhutati koore ja tantsuryhmi uusi kostyyme valmistama, keelitati ERMis talletatavate eeskujul nende ehtsust säilitama, soovitati tulla peole just omakandi rahvarõivais.
Tänuväärne ja usalduslik oli kunstikombinaadi Ars ja rahvakunstimeistrite koondise Uku tegevus. Nende tööd suunasid professionaalsed kunstnikud, kes tundsid ERMi kogude põhjal eri paikkondade eheda rahvarõiva valmistamise ja kandmise traditsioone. Ilus käsitöö leidis imetlejaid ja ihalejaid.
On olnud aegu ja hetki, kus rahvarõivas oli sinimustvalgega samaväärne symbol... Paguluses mängis rahvarõivas koguni välispoliitilist rolli. Seda kanti kodumaal toimuva laulva revolutsiooni toetuseks pikettide ajal ja kohalikele või reisivatele riigijuhtidele märgukirjade yleandmisel, ylemaailmsetest eestlaste laulupidudest, ESTOdest rääkimata!
Käsitöötegijad yhendusse
Reet Piiri on veendunud, et ka praegu on Uku-taolist organisatsiooni vaja. See võiks olla yhendus, kes annab tööd väikeettevõtjatele, kudujatele, tanu- või pastlategijatele. Hädasti oleks vaja korraldada eheda rahvarõivakanga kudumist, sest igal omal käel teha tahtjal pole aega ERMi koolitusele tulla. Iga tahtmisega ei kaasne ka värvi- või proportsioonitaju. Tänuväärse ise teha tahtmise juures võib tahtmatult eemalduda originaalist.
Milliseid vigu praegu tehakse? Ilustused pannakse valesse kohta, värvivalik on paigast ära. Esivanemad sidusid oma pastlaid jalga ikka linase nööriga, mitte libedate nahkpaeltega, nagu neid praegu meisterdatakse.
Reet Piiri ytleb, et praegune rahvarõivakool ERMi juures on eelmäng sellele, mis on kavandatud Raadile. Kindlasti on seal ka kangakudumistöökoda.
Soome rahvarõivad
Ilmselt suurem osa tartlasi naabrite juurde Jyväskylässe ei satu. Seal aga asub Soome Käsitöömuuseumi rahvarõivakeskus, mis säilitab sadakond näidiskomplekti ehedaid Soome rahvarõivaid. Siinsetel huvilistel aga tasub minna praegusele Soome-Eesti yhisnäitusele ERMi näituste majja. Seal on osa Jyväskylä ehedusi välja pandud. Näituse tekstiosa valgustab, et ka Soome kostyymide arenguloos on olnud tõuse ja mõõnu nagu meilgi. 1800. aastatest hakkasid soome haritlased talupojarõivast rahvusrõivaks kutsuma.
Yldilmelt on eesti ja soome rahvarõivad sarnased. Mis on siiski erinevat? Reet Piiri: erinevus on rõiva kaunistamise viisis. Näiteks meie kabimyts on lihtne, soomlased on aga selle kaunistanud rohke pitsiga. Meie naiste käistel arenes geomeetriline ornament mitmevärviliseks lillornamendiks, soomlastel jäidki käiseid ilustama geomeetrilised ornamendid ja äärepits.
Meil on väga oluline rahvarõiva osa kirivöö. Soomlastel mitte. Paistab, et Eesti põhjarannik on siiski suutnud talle lähemat vastaskallast mingil moel mõjutada. Põhja-Eestis endas on aga väga levinud soomlaste head kerged jalavarjud, soome sussid ja saapad. Põlvpykse kandma on eestlasi mõjutanud nii Skandinaavia kui Kesk-Euroopa tava.
Rahvarõivais eestlasi ja soomlasi näeb yheskoos harva. Läinud nädalavahetusel peeti Pori linnas Soome-Eesti yhine laulupidu. Eesti rahvarõivaid kandmas oli seal ka mitu Tartu koori.
Meile sygiseni vaadata Eesti Rahva Muuseumi ja Soome Rahvarõivanõukogu koostöönäitus Tartus on pyhendatud juba 1937. aastal kahe hõimurahva, kahe riigi, Eesti ja Soome vahel sõlmitud vaimse koostöö konventsioonile.