Lehekuu 15. päeval esitleti Tallinnas Soome suursaatkonnas läänemeresoome keeleatlast “Atlas Linguarum Fennicarum” (ALFE), mille I köitele (2004) lisandus nyyd II köide. Atlas, mis hõlmab kogu läänemeresoome keeleala, on tõeline suurteos nii oma formaadilt kui sisurikkuselt ja selle tähendus ulatub kaugele yle meie keeleala või riikide piiride. Nii nagu kaart aitab orienteeruda maastikul, tuleb keelekaart appi keelemaastikul. Keeleatlase kaartidelt ei otsi me muidugi jõgesid ega mägesid, vaid jälgime sõnavara, muutevormide või häälikujoonte maa-alalist esinemust ja levikut. Levikualasid markeeritakse kaardil harilikult eri värvide, viirutuste või eraldusjoontega, yksiknähtusi aga kujutatakse enamasti mitmesuguste tingmärkidega (nagu juures asuval illustratsioonil). Kogu see märkidesse kontsentreeritud informatsioon seletatakse sealsamas kommentaarides, kirjutas Sirbis Jüri Viikberg.
Läänemeresoome keeled
Läänemere järgi nime saanud läänemeresoome keeleryhma loetakse traditsiooniliselt seitse keelt: soome, karjala, vepsa, vadja, isuri, eesti ja liivi. Et keele ja murde vaheline piiritõmbamine pole alati kerge ega yhene, on ALFE kaartidel eraldi välja toodud veel Aunuse (karjala), lyydi(karjala), põhja- ning lõunaeesti murdeainest. Nii laiaulatuslikku ja andmerikast sõnavarakogu, liiati kaartidel nägelikustatud levilatega, pole seni meie keeleryhma kohta kasutada olnud. Atlase abil on hõlpsam jälgida sõnade ja vormide sarnasusi või erinevusi kogu lähisugukeelte alal, tuvastada keelekontakte ja laenusuhteid.
Teose synd
Keeleatlase koostamise idee käidi välja 1979. aastal Petroskoi sympoosionil yhes Euroopa keeleatlasest tõukunud vestluses. Soome-Nõukogude yhisprojektini jõuti 1985. aastal ja tegeliku tööni 20 aastat tagasi, s.o 1987. aastal. Rahvusvaheline koostööprojekt on tuginenud kolmele tuntud teadusasutusele: Kodumaa Keelte Uurimiskeskusele (Helsingi), Eesti Keele Instituudile (Tallinn) ja Venemaa Teaduste Akadeemia Karjala teaduskeskusele (Petroskoi). ALFE peatoimetaja on Tuomo Tuomi, eestlastest kuuluvad toimetajaskonda Arvo Laanest, Helmi Neetar, Vilja Oja ja Tiit-Rein Viitso.
Atlas kui teos
Kolmeköitelisena kavandatud teose (III köide ilmub lähiaastail) iga köide hõlmab ligi 300 kaarti koos kommentaaridega, nii kaartide loetelu kui ka legendid on esitatud soome, eesti, saksa ja vene keeles. Atlasesse on koondatud 318 mõiste kohta kogutud keelematerjali, mis on kaartidel tähistatud erinevate symbolitega. Siinkohal näitena esitatud kaardilt on näha, kuidas nimetatakse kartulit eesti murretes ja meie sugukeelis. Saksa Kartoffel-sõnast on pärit eesti kartohvel, kardul(as), tuhel ja soome kartohveli, vene keele vahendusel ka vepsa ja lyydi kartofel(a), ent leidub veel niisuguseid omasõnalisi tõlgendusi nagu eesti maaõun või maaubin, soome kagumurrete maaomena, vadja maamuna, pirnist lähtunud soome läänemurrete päärynä ja peruna või naerist lähtunud liivi maana’grõz. Soome idamurdeis levinud potaatti toob ehk meelde inglise potato, ent pärineb siiski rootsi keelest (potatis).
Nimetuste mitmekesisus viitab selle, et meie kartulikasvatus on XVIII sajandil saanud mõjutusi mitmelt poolt. Yhelt teiselt näitekaardilt paistab, et see vingerdaja, mis soome, karjala, isuri ja vadja keeles on mato (mado) ja põhjaeesti keeles madu, on Põhja-Eestis tuntud ka kui rästik, nõel- ja madu-uss, saartel kyy – nagu soome kyykäärme ning lõunaeesti keeles siug; meie uss-sõnaga näikse seltsivat liivi uisk ja uuiska, vepsa zmei ja smija on aga võetud vene keelest (zmeja). Teises köites on näiteid muu hulgas sugulussõnavarast ning võimalik keeliti uurida, kus esineb isavenna tähenduses onu, oni, lell või onkel, kus setä, eno või däädä, millistes keeltes on levinud õde, sisko, sisar, sõsar või syster, kus on tuntud pruut, mõrsja, morsian, nuorikko, noorik, antilas või knägin. Vahelduseks võib olla huvitav jälgida ka tähenduste erinevusi. Näiteks selgub mahl-sõna puhul, et kui yldiselt tähendab see lehtpuude tyves ringlevat vedelikku, siis põhjasoome murdeis tähendab see ka puumähka, karjala keeles aga nii paksu verd kui ka tatti.
Lyli traditsioonide ahelas
Läänemerelaste keeleatlas ei ole ilmunud juhuslikuna ega tyhjale kohale, vaid sel on auväärne eellugu. Prantslaste murdeatlasest (1902–1910) innustunud Andrus Saareste juurutas keelegeograafilist meetodit juba oma doktoritöös “Leksikaalseist vahekordadest eesti murretes” (1924). Seejärel suutis ta koostada “Eesti murdeatlase” kaks mahukat vihikut (1938, 1941) ja hiljem Rootsis “Väikese eesti murdeatlase” (1955). Et nendel kaartidel on esile toodud eeskätt eri mõisteid tähistavaid murdesõnu (nt kohitsemata sea kohta kult, kunt, pahru, ups, utt jt), võib selles näha omamoodi eeltööd tema neljaköitelisele mõistelisele sõnaraamatule. Varasemaid keelekaardistusi on ette näidata teistegi keelte kohta. 1940. aastaks jõudis Lauri Kettunen avaldada oma kapitaalse soome murrete atlase, D. Bubrihhi, A. Beljakovi ja A. Punžina koostatud karjala keele murdeatlas valmis 1956. aastal Petroskois ning ilmus 1997 Helsingis.
ALFE seisukohast sai otsustavaks asjaoluks, õigemini eeskujuks, Euroopa keelte atlase “Atlas Linguarum Europae” (ALE) koostamine, millega tehti algust 1975. aastal. Selles 51 riiki ja 22 keeleryhma keeli yhendavas suurväljaandes on väärt kogemusi omandanud nii eesti, soome kui karjala lingvistid, kusjuures eesti murrete ja lähisugukeelte eest on hea seisnud needsamad Arvo Laanest, Helmi Neetar, Vilja Oja ja Tiit-Rein Viitso.
Lõpetuseks
Keeleatlased on eelkõige väärtuslikud andmekogud keeleteadlastele, kuid mitte ainult seda. Keelekaartide andmed kõnelevad meile kõigile ka meie asustusajaloost ja kultuurisuhetest, nii kultuurilaenudest kui nende levikusuundadest. Asjahuvilised peaksid aga neid põnevaid köiteid ilmtingimata ise lehitsema, et need lehitsejaile ahhaa-elamusi ning isiklikku avastamisrõõmu pakkuda võiksid. Kuuldavasti leiduvad mõlemad köited juba Eesti Keele Instituudis ja Eesti Raadios, aga kyllap ka suuremates raamatukogudes. Kogu atlases peituva rikkaliku keeleainestiku kättesaadavaks tegemine CD-ROMil ja/või Internetis tuleb päevakorda kohe pärast kolmanda köite ilmumist.