[text]
Täna on

t_Leedotuli_1.gifLäbi aegade on leedopäeva kombestik suures osas säilinud. Aeg ajalt lisandub ka uusi tegevusi, näiteks yks värskeim tava on jalgrattaga läbi lõkke sõitmine, kirjutas EPLs leedokombeid kirjeldavas artiklis Eesti Rahva Muuseumi teadur Piret Õunapuu.

Ikka tehakse leedoõhtul tuld ja selle ymber pidutsetakse: lauldakse, tantsitakse ja syyakse-juuakse. Tänapäeva inimene ei usu ehk enam niipalju muistset väge ja puudub usk, et oma tegudega on võimalik tulevikku muuta.
Hoolimata sellest pysib inimese hinges mingi pyha tunne elusa tule vastu ja lootusrikas usk tema puhastavasse toimesse. Nii hypatakse tänapäevalgi läbi tule, seda kyll rohkem julguse ja osavuse näitamiseks kui kaitse saamiseks, aga ega yks ajend teist välista. Uueks kombeks on jalgrattaga läbi tule sõita.

Tegelikult võib ka tänapäeval eristada kolme tyypi leedotuld. Esiteks on alles jäänud pereleedotuli. Selle eesmärk ei ole enam isekeskis taigasid ja nõidust toimetada, vaid lihtsalt pereringis rahulikumalt aega viita. Sel puhul on tihti eraldi elav pere kokku tulnud, kas linnast maale seal elavate sugulaste juurde või kellegi suvilasse.
 Teiseks kylaleedotuli, kuhu tulevad kokku yhe kyla elanikud või suurema sõpruskonna liikmed. Selline tuli sarnaneb kõige rohkem omaaegse kylajaanikuga. Siin juuakse põhiliselt õlut või ka muud, kypsetatakse liha või sussutatakse vorste, kes laulab, kes tantsib, igayks teeb, mis syda kutsub. Selline pidu pole organiseeritud, keegi ei esine raha eest ning keegi ei myy ega osta midagi. Sinna võetakse kaasa sööki-jooki, mitte aga raha.
Kolmandaks võib lugeda neid vähem kui sada aastat vanu korraldatud jaanipidusid, kuhu minnakse rahaga, seistakse šašlõkisabas ja kuulatakse läbubändi.

Tulevikku on ilmselt kõigil kolmel leedotule tegemise võimalusel ja hea, kui inimesel on valida, milline moodus talle kõige hingelähedasem on.

Leedopäev ja võidupyha

Esimesed uuendused jaanipidude pidamisse saabusidki koos Eesti Vabariigiga. Hakati korraldama rahvarohkeid jaaniõhtuid, kus kokkutulnuile peeti isamaalisi kõnesid, järgnes kontsert ja tantsuks mängis pritsimeeste puhkpilliorkester.

Võidupyha tähistamine 23 pärnakuud ehk leedolaupäeval oli selle otseseks põhjuseks. Leedotulest sai võidutuli ning kogu pidu omandas iseseisvuspyha symboolse tähenduse. Sellisele peole ei pidanud enam ise toitu kaasa võtma, vaid ainult raha, sest kohapeal töötasid einelauad.

Korraldatud pidudel joomisega suurt probleemi polnud, sest toimis väga tugev ja valvas karskusliikumine, kes alkoholi tarvitamisel silma peal pidas. See ei tähendanud muidugi, et kõik jaanituled oleksid olnud sel moel organiseeritud.

Leedopäeva tähendus

Leedopäev 24 pärnakuud ja jõulud 24 jõulukuud on tänini eestlaste kaks kõige tähtsamat ja vanemat kalendritähtpäeva. Avinurmes öeldi: jõul ja jaan on yhe koha peal. Need mõlemad on aastaringi pöördepunktid, mis asetsevad n.ö. teineteise vastas. Jõulust hakkab päev pikemaks minema ja jaanist jälle lyhemaks.
Meie esivanematel siin põhjamaal, kus pimedat aega kippus rohkem olema kui valget, olid need päevad äärmiselt tähtsad ja nendega on seotud väga palju kombeid ja uskumusi.

Hiljem, juba ristiusu ajal, on mõlemad päevad saanud endale ka väärilised kristlikud kangelased. Nii nagu jõulud tähistavad Kristuse syndi, on jaanipäev tema ettekuulutaja Ristija Johannese synnipäev. Siin on ristiusu kirik teadlikult kohandanud omad tähtpäevad paganlikega.

Leedopäeva eelõhtul syydatav lõke viitab omaaegsele päikesepyhale. Tule puhastava toime abil pyyti vabaneda kõigest halvast ja haigustest, eelkõige aga kurjadest yleloomulikest jõududest.

Olemuselt on leedotulesid olnud aegade jooksul samuti mitmesuguseid. Igal tulel on kindlasti hea ja kaitsev toime, kuid usk sellesse olnud erinevate tulede puhul erinev.

Esiteks, kõige sygavama mõjujõuga tuleks võib pidada ainult oma talu rahva leedotuld oma talu maa peal, et pere ja karja kaitsta. Seda võiks nimetada peretuleks.

Tule väge kasvatas see, kui tule tegemise kohale enne pihlakakepiga kolm ringi ymber teha. Sellise tule ääres toimetati rituaale, millesse ka tõsiselt usuti ja mida võõras silm ei tohtinud näha. Kõige kauem säilisid sellised maagilise otstarbega leedotuled Viljandimaal ja Pärnumaa lõunaosas.

Pereleedotuli oli olemuslikult erinev rohkem meelelahutuslikust yhisleedotulest. Oma leedotuli peetud, mindi yhistulele lõbutsema. Ka sellega on seotud palju uskumusi, kuid need ei ole niivõrd sygavad ega personaalsed.
Usuti, et kes leedotulele ei lähe, sellel läheb maja ehk tuba põlema. Tuli pidi andma järgmiseks aastaks jõudu ja rammu, võtma laiskuse kontidest. Kui leedotulele jõuti, pidi kõigepealt kolm korda edaspidi ja kolm korda tagurpidi ymber tule käima, siis pidi aasta hästi õnnestuma.

Tulele minnes peab kindlasti midagi kaasas olema, mida hiljem tulle heita. See on mälestus muistsest ohverdamiskombest. Neiud viskasid oma lillepärjad tulle, ise seejuures midagi soovides. Kaasa ei võetud mitte ainult tulle viskamiseks, vaid ka enda tarbeks.

Samas ei tohi tule juurest midagi ära viia. Kõik, mis söökidest yle jääb, tuleb kyll tulle visata. Viib keegi midagi koju tagasi, juhtub tal kohe varsti mingisugune õnnetus.

Ka suurel yhislõkkel usutakse tervendav ja puhastav vägi olevat. Hypatakse ju tänini yle lõkke ehk läbi tule. Peale hea tervise said tydrukud niimoodi ka mehele, kui nad hyppamise ajal oma kallima peale mõtlesid. Vanasti pandi yle lõkke kargamise ajaks veel tooreid lepalehti tulle, et paksu suitsu saada, mis igati kasulik arvati olevat.

Leedotuli aitas ka seljavalu vastu. Seepärast istusid vanad inimesed seljaga tule poole, et nii oma konte soojendades selga ravida. Siis ei pidanud edaspidigi põllutöödel selg kangeks jääma.
Leedoööl usuti olevat eriline vägi, kuna siis olla kõik põrgu- ja taevaväravad valla. Puud ja linnud-loomad pidid kõnelema ning tulevikku ette ennustama – kui inimene ainult nende kõnet mõistaks, saaks ta äraarvamata targaks. Selle võime samiseks oli vaja ainult ussikuninga hari ära syya.

Leedoööl polnud surnute hingedel voli mitte ainult koju tulla, vaid ka maailma mööda rännata ja minna sinna, kuhu igatsesid.

Leedoööl peavad nõiad pidu, ja kes jaaniööl ära nõiutakse, ei pääse needusest enam kunagi lahti. Jaanitule ääres sai vaadata, kes vanakuradit teenib. Selleks tuli läbi vasaku käe sõrmede yle õla vaadata ja ytelda: “Kurat kõrvetagu sind!” Siis oli näha, kelle juures kurat seisab.

Leedoöö teeb eriliseks veel see, et siis on võimalus leida peidetud varandust. Kaks kõige tuntumat viisi seda kohta teada saada olid: vaadata ymbruskonda katuse alt läbi unkaaugu või siis läbi kirstulauas oleva oksaaugu. Esimene moodus oli hästi lihtne, teine juba raskem läbi viia. Siis oli näha, kus rahatuled põlesid. Sinna suunda tuli siis kotinõel visata, see aitas pärast kohta yles leida.

Pilt: Maavalla koda

Eesti Päevaleht