Sumedal õhtul enne suvist pööripäeva andis kunagise Sakala vanema Lembitu kantsis Lõhavere linnamäel uhke ja vaimustava kontserdi rahvusliku folk-metal ’i eestkõneleja Metsatöll koos Riikliku Akadeemilise Meeskoori enam kui poolesaja turske mehepojaga, kirjutas Sakalas Margus Haav.
Ettevõtmist kandis yks eesti koorimuusika tuntumaid teoseid, Veljo Tormise «Raua needmine».
«Kalevala» riimid, yrgsed loitsud ... Noore helilooja Tauno Aintsi arranžeeringud teevad Metsatöllu liikmetest koorilauljad ja RAMi meestest rokkarid. Regilaul ja rokk sobivad suurepäraselt.
See oli tehniliselt väga hästi korraldatud kontsert parimas paigas, kooslus iidsete aegade kajast ja tänapäeva tehnilistest võimalustest.
Lembitu kantsi hingus
On täiesti võimalik, et nõnda palju rahvast oli Lõhavere linnamäel viimati aastal 1215, mil “vagad” preestrid Johannes Stric ja Otto koos karja kõrilõikajatest ristiryytlitega siia kanti “segaduses paganarahvast kõlvatust patuunest jumaliku armastuse tulega” ergutama tulid.
Piiskop Alberti suhtekorraldaja Läti Henrik märkis oma kroonikas, et pärast piiramist ja surmaga ähvardamist linnuse kaitsjad alistusid ning Lembitu ristiti koos kõigi teistega. Tõsi, Henrik lisab varsti mõrult, et lubadust ristiusk vastu võtta murti peagi salakavalate riugastega.
Lõhavere linnamäel ja selle ymber on elatud, võideldud ja langetud. Selles paigas hõljub seniajani muistne hingus. Mets kohiseb vaikselt, taevas on lootusrikkalt kirgas. Loojuva päikese kiired värvivad pilved punakollaseks ja pressivad end kaharate kuuseokste vahelt välja otsekui Dore gravyyridel. Kõik on valmis, linnamäele tõuseb hanereas sadu inimesi.
Viimaks astub paljajalu lavale yks Metsatöllu hingi Lauri Õunapuu. Lambid sähvatavad põlema, suitsumasinad hakkavad tööle. Torupillihelid kaiguvad õhtuses laanes.
Peagi koguneb lavale musta seinana 54 ylikondades meest. Nahkseis rõivais ja lehvivate juustega Metsatöllu meestel on kasutuses koguni kaks pesakonda trumme. Nende lauluvarast pärinev jõuline «Merepojad» teeb otsa lahti ning kohe seejärel kõlab Veljo Tormise «Meeste laul».
Regilaulu yrgne vägi
Heli on võimas, ent harvakuuldavalt puhas — vabas õhus pole säärast tulemust kerge saavutada. Pilkupyydvalt plinkivate värviliste lampide töö on laitmatu. Lavatagune Metsatöllu märgiga peenike must võrk paistab läbi, andes võimaluse pilguga saata päikese hõõguvat rada. Kindlasti pole lava niisugune paigutus juhuslik.
Kui laulab koos yle poolesaja tugeva ja koolitatud häälega mehe, ei saagi tulemus olla muud kui võimas. Metsatöllu laulja Markus «Rabapagan» Teeäär suhtleb publikuga nagu vilunud staadionirokkar.
Enam kui paari tuhande vaataja seas jääb pilk peale arvukatele väikest kasvu, enamasti väga pidulikult riides jaapanlastele, kes jälgivad laval syndivat yrgselt raju märulit pärani silmi. Siia-sinna saalivad kohaliku motoklubi embleemidega nahkvestides mehed. Kuuldavasti on presidendipaargi saabunud.
Šamaanitrummi kumedast tyminast saadetud «Pikse litaania» on jõuline loits. Legendaarsele Lembitule pyhendatakse pala «Hiiekoda», mis on otsekui selle õhtu jaoks kirjutatud. Ma mäletan sõda, mis röövis mu aated./ Ma mäletan sõda, mis tormina laastas mu maad.
RAM-i a cappella versioon Metsatöllu kuulsast loost «Lahinguväljal näeme, raisk» mõjub suisa koorilauluklassikana.
Meeskoori ja metal -bändi haruldane yhendus
Kontserdi tipphetked on «Raua needmise» ajal: myrisevad kitarrid, võimas koorilaul, madalad hypnootilised trummid, akadeemilised solistid hingestatult ja jõuliselt sõnu megafoni kähistamas...
Meeskoor ja metal -bänd on kogu maailma ulatuses ysna haruldane yhendus ning pakuks kindlasti huvi kaugemalgi.
Metsatöll ei töötle rahvalaule ja Tormise muusika pole samuti ehe rahvamuusika. Ometi on neis mõlemas midagi, mis lähendab ja yhendab. Nende vägi tuleb yhest ja samast allikast ning tulemus on eriti mõjus, kui saame sellest osa õiges paigas.