Kaks omapäraselt seotud pearättides naist, yks lillelises punases, teine lillelises oranžis kleidis, segavad syvenenult kahes pajas putru, maitsevad seda, vahetavad arusaamatus keeles paar sõna ja lisavad lõkkesse puid, kirjutas Pärnu Postimehes Silvia Paluoja.
“Kes toob mune? Mul on vaja, et igayks annaks muna,” teatab neist see, kellel on ees lilla siidpõll ja kes on ei keegi muu kui Udmurdi ööbikuks nimetatav rahvalaulik ja helilooja Nadja (Nadia) Utkina.
Nadja laseb särava pilgu yle karuskoselaste, riisalaste, võrukate, mulkide ja pärnakate, võtab siis põlleotsad pihku ja astub lähemale. Põllesse nagu kaussi poetuvad valged ja pruunid poekanamunad. Ykshaaval ja paari kaupa.
Kandam koos, läheb Nadja paja juurde ja hakkab koos dirigent Katja Habibullinaga ykshaaval tooreid mune kõksti! noaga pooleks lööma ja sisu pudrusse segama.
Gerber – lõbus pyha
Ega need udmurdi naised siin Soomaa rahvuspargis Karuskosel niisama heast peast endale mammutkoguses putru keeda. Nemad tahavad näidata-rääkida, kuidas Udmurtias suvistepyhi ehk gerberit peetakse ja mis kolmepäevase peo kombestikku kuulub.
Kolme päeva asemel saavad sugulasrahva kombed läbi võetud kolme tunniga, kuid see-eest väga põhjalikult. Eeslaulja ja -kõneleja on hõbedase häälega särtsakas Nadja.
Võõrustajad ja lahke pererahvas Ljuda (Ludi) ja Aivar Ruukel löövad vabaõhuetenduses kaasa ning rahvast jagub nii osa saama kui osa võtma, kuigi samal ajal teevad Karuskosel oma sisseastumiskatseid Viljandi kultuuriakadeemia tradistioonilise ehituse erialale pyrgijad.
Sestap meenutab juuliõhtu Raudna jõe luhal nagu ideaalmaastikku, kus täiuslikke loodusest antud komponente täiendavad haabjatahujad, rõuguredelite ja roigasaia valmistajad ning lõhnava kuiva heina hangujad.
Meie suvistepyha peeti tänavu õige varakult, 27 lehekuud. Eesti rahvakombestikus on suvisted liikuv pyha, mida kui esimest suvistepyha peetakse seitsmendal pyhapäeval pärast munapyha. Kiriklikult peetakse seda kui nelipyhi.
Lauri Vahtre seletab “Maarahva tähtraamatus”, et suvistepyhad olid rõõmsad ja nooruslikud pyhad, rahvakombestikus oli ja on enim levinud kaskede tuppatoomine. Kased andsid neidudele märku poiste kosjaplaanidest.
Suvistete järgi ennustati ilmagi: märjad suvisted, rasvased jõulud. Seega just suvistete ajal sadanud vihm toob hea viljasaagi ja palju toitu lauale.
Udmurtidel on suvisted eestlastest hilisemal ajal ja neist arvates ei tohi enam maad puutuda, see tähendab põllutööd peavad olema tehtud. Nyyd on aeg maad toita, et see head saaki kasvataks. Ette rutates: toitsime meiegi soode ja metsade taga Karuskosel maad – pudruga, mis taldrikus söömata jäi.
Viied tangud
Mitukymmend viljakuse kehastajat on pudrusse segatud ja Nadja segab podisevat putru suure puumõlaga. Kombekohaselt kyla pealt kokku korjatud viied tangud ei kee yhtlaselt pehmeks, nii et tuleb veel suud vesistada.
Vana tava kohaselt korjati pudrutangud kylast kokku, sestap oli neid nii odrast, nisust, maisist kui kaerast.
Taimetark ja rahvakombestiku läbi-lõhki tundja, Soomra kyla hing Mercedes Merimaa peab enda hääleulatusse jääjatele samal ajal loengu naiste pudruriituse tähtsusest.
“Loeme palve, et puder, mida sööme …” tõuseb Nadja tulise paja juurest. “Kombe järgi on nii, et gerberi esimesel päeval korjati toiduained kokku ja paluti, et saak ei häviks, et rahe sellele liiga ei teeks, teisel päeval hakati tangu keetma ja selle juures laulsid poisid – tingimata noored, kes ei ole abielus olnud. Kolmandal päeval hakati putru jagama ja sööma ja laulsid vallalised neiud, et saada mehele.”
Igast ilmakaarest astuvad neiud, naised, poisid, mehed pudrupajale lähemale.
“Et seda jagada, esimesena poisid siia!” kamandab Nadja.
Publik surub ette yhe tumedas T-särgis toekama noormehe saatesõnadega “Märt, teeme siis kaasa …”
Aga enne veel, kui kulp patta jõuab, tuleb õnnepuu kasvama panna. Karuskose peremees läheneb haamriga, tema kaasa Ljuda loovutab käsitsi heegeldatud pitsiga linase rätiku ja Nadja astub puuposti juurde.
Märt ei saa ilmselgelt kõigest aru, sest synkroontõlget pole ja seletused, mida teha, jõuavad temani läbisegi. Aga kombestiku järgijad otsivad veel kahte poissi, leiavad siis vennapaari Allari ja Alvari, kysivad lähemal seisjailt mõne myndi ja siis peavad kõik laulma. Sel ajal, kui pikim poiss mynti haamriga läbi rätiku posti sisse taob, toetab yhendkoor teda, lauldes “Põdral maja metsa sees, väiksest aknast välja vaatab …”.
Kombekohaselt kummardavad Nadja ja Katja ja Ljuda õnnepuu juures ning publik plaksutab rõõmust käsi.
“Esimesena peavad saama putru poisid, siis keetjad ja lõpuks nende vanemad,” hakkab Katja kulbiga kausse täitma. Aga et selgi ajal tuleb ikka ja jälle laulda, alustab yhendkoor kokkuleppeliselt kaanonit “Sepapoisid, sepapoisid teevad tööd, teevad tööd …”.
Toita ja joota
Kui meessugu on pudruringi teinud, pääsevad neiud, noorikud, naised nende järel pajale lähemale. Keegi ei laula enam, kõigil käib käsi lusikaga isukalt kausi ja suu vahet.
Vahepeal liigub yks pada kahe paari jalgadega kultuuriakadeemiasse pyrgijatele lähemale, sest nemadki tahavad syya, liiati ei pääse ykski neist poistest mõtlemast, et 21st jõuab ihatud erialale vaid kymme.
Gerberi kolmas päev tähendab aga pidu, mis algab pärast seda, kui põldu on toidetud ja joodetud ning sellele austav kummardus tehtud.
Nadja ja Katja ja Ljuda tõttavad suure puu alla seatud laua juurest tagasi plasttopkade ja termostega, kuid kohvijoomiseks ei lähe. Kuum põsjatem on see, mis topsikutesse voolab, ja sel ajal peaks laulma tydrukud, aga miskipärast ei lõõrita enam keegi.
“Valada tuleb nii, vasaku kaenla alt, ja pool pitsi tuleb kallata maha, joota maad,” seletab Nadja. “Et jumal annaks vihma ja niiskust, et kasvaksid viljad.”
Tirin Ljuda varrukat pidi lähemale, sest põsjatem jätab suhu sellise maitse, nagu oleksin ahminud viinaga leotatud taimesegu.
“Udmurtias pannakse sellesse jooki samakat, meie panime veidi viina, siis on siia segatud mett, kaneeli, nelki, ingverit, musta pipart ja ravimtaimi,” loetleb Ljuda vastutulelikult segu koostist.
Yhendkoor on sel ajal repertuaaris kokkuleppele jõudnud ja lisab maa toitmisele ja jootmisele omalt poolt “Kui Kungla rahvas kuldsel a’al kord istus maha sööma …”. Võib-olla aitab siinkohal kaasa pisukese portsu lauluõli tarbimine.
“Aga et vihma tuleks, peseme yhes kausis nõud ja teisest võib teisi pritsida. Sor-sor-sorige! ytleme kõik koos: sor-sor-sorige,” veab Nadja seletades gerberi kolmandat päeva õhtusse, haarab siis Aura poolteiseliitrise veepudeli ja lähemalolijad saavad esimestena kastetud. Viljarikka maa nimel.
Värsked vihad
“Yks asi on veel – vihtasid on vaja teha. Lähme metsa, see ei ole kaugel,” ärgitab Nadja, alustab emakeelset laulu ja hakkab varem valmis toodud noore kase kyljest oksi murdma. Varsti on näidiskimp koos ja ega ylejäänudki oota, sest õiget saunamõnu saabki tunda vaid värske vihaga viheldes. Suitsusaunas õhkub kerisest kõrbekuumust.
Kapronnööriga saavad oksakimbud otsast kinni ja siis teise omasugusega paari, nii on neid, mis õhtust puutumata jäävad, hea kuivama visata.
Kihnu körti pugenud Mercedes jõuab suures vihategemise õhinas seletada, et neil – see tähendab udmurtidel – on suvisted meestele pyhendatud, märgivad põllutööde lõppu ja ylistavad põldu ja vilja. Meil, eestlastel, on esiplaanil naine. Aga yhine on see, et muna on mõlemas kombestikus pudru keetmisel viljakuse tähis ja maad võetakse kui elusolendit.
Vihavirn muudkui kasvab ja tyverootsude kuhil kerkib samavõrd.
“Pidu pidi päädima ringmänguga,” lõpetab Nadja yhistalgud ja korraldab kõik läbisegi ringi. Pööre paremale, ollakse valmis alustama liikumist vastupäeva. Märt ei pääse jälle, tal tuleb minna ringi keskele ja endale tydruk leida. Siis peavad nad ringiskäijate laulu saatel teineteise järel astuma mööda kujuteldavat köögiviljaaeda ja tydruk peab hästi uhke olema.
“Sa pead nagu sokk kitse järel käima,” korraldab keegi kylamees mytsilotu alt, sest noored on kuidagi kohmetud ja ringmäng ei võta vedu, kuigi meenutab meie “Kes aias, kes aias” paarilise otsimist.
Järgmises mängus peavad paarilised väravatena kinni pyydma need, kes nende käte alt muusika katkedes läbi ei mahu. Keskele sattunute kohta kõlab nagu yhest suust hinnang – möku. Aga keegi pole kindel, et udmurdikeelne “möku” tähendab sama mis eestikeelne.
Saun ootab, vihad ka, ja päikeseloojanguks on kõiki kutsutud rohkem kui kilomeetrise laudteematka järel Kuresoosse, kus Nadja Utkina annab kontserdi.