Mari-Eesti suhete arendaja Vladimir Kozlov – Laid Šemjer – on tuntud rohkem kui poliitik, sedapuhku aga otsustas Jaak Prozes meelitada ta vestlema mari kirjandusest. Šemjerv töötab teadurina Mari ajaloo-, keele- ja kirjandusinstituudis ning juhib mari kirjaniku Valentin Kolumbi nimelist muuseumi, kirjutas EPL.
Eraalgatuslikke muuseume ei asutata Mari vabariigis vist tihti?
Tõepoolest eraalgatuslikke muuseume pole Mari vabariigis peaaegu yldse, samuti puudub meil kirjandusmuuseum. Ka pole meil selliseid muuseume nagu teil Tammsaare või Vilde majamuuseum. Nähes aga, et mari kirjanduspärandi säilimine on tõsises ohus, otsustasin 10211. a astal (1998) asutada Valentin Kolumbi nimelise muuseumi.
Kas mari kirjanduspärandi säilimise pärast ei peaks muretsema riik?
Kahjuks on nii, et riik ei täida seda ylesannet. Väga palju on juhtusid, kus surnud kirjanike venestunud lapsed ei oska hinnata isa loomingut. Tihtipeale visatakse käsikirjad minema või jäävad need vedelema. Muidugi ei juhtu nii tippkirjanikega, kuid keskpäraste või vähem tuntutega kyll. Mari rahvas on liiga väike, et lubada kas või yhe sõna kadumist. Meie jaoks on iga kirjapandud sõna hindamatu. Praegu on meil kogutud 30 kirjaniku käsikirjad.
Kas seda ka hinnatakse?
Hea on see, et meie olemasolu on teadvustatud ning meie poole pöördutakse. Vabariigi juhtkond on pyydnud ilmselt minu yhiskondlik-poliitilise tegevuse tõttu meie tegevust lõpetada, nii tõsteti meid välja Mari ajakirjandusmaja ruumidest ning praegu on muuseumi vara laiali mitmes korteris. Ka ei ole me saanud muuseumile mingit rahalist tuge. Meie inimesed töötavad paljuski vabatahtlikuna, väga vähese raha eest. Raha saame enda välja antud raamatute myygist. Raamatute väljaandmist toetavad Eesti ja Soome hõimurahvaste toetamise programmid. Oleme neile ylitänulikud.
Miks just Kolumb, kes eestlastele meenutab Ameerika avastajat Kolumbust?
Nii kummaline, kui see ka pole, on meie Kolumb (1935–1974) pea sama, kes Kolumbus – teerajaja. Kolumb oli mari kirjanik, kes oli vaba mari kirjanikke 30-ndatel tabanud repressioonide painest. Tema tulek mari kirjandusse oli kui päikesekiir, sest tagakiusamisest pääsenud vähesed mari kirjanikud ei julgenud pea midagi rahvuslikku ega problemaatilist kirjutada. Kolumb aga kirjutas julgelt ja nyydisaegselt, tema keelekasutus on võrratu. Ta on nyydisaegse mari kirjanduse isa. Loominguliselt võib teda võrrelda Boriss Pasternakiga, kellega ta oli ka isiklikult tuttav.
Missuguses seisus on praegune mari kirjandus?
Mina jagaks mari kirjanduse kolme perioodi. Esimene on Nõukogude periood, millel ma eriti ei peatuks.
Teisel perioodil, aastatel 1991–2000, toimus maride hingeline avanemine. Majanduslikult olid 1990-ndad kõige raskemad, kuid kirjutati vabalt ja palju. Eriti arenes dramaturgia. Esile tõstaks Gennadi Gordejevi maride ajalugu kujutavat näidendit “Me ei alistu” ja sellest yhte osa, kus mari rahvas, kes on sajandeid kannatanud, kõnnib päid langetades Vene valitsejatest mööda, öeldes “Me ei alistu”. Tuntumad kirjanikud on Aleksei Aleksandrov, Juri Artamonov, Juri Baiguzin ja Gennadi Gordejev. Kahjuks trykitakse neid vähe.
Kolmandal perioodil, aastatel 2000–2007, kirjutati vähe ja rohkem poeesiat, sest leiti, et pole mõtet kirjutada – nagunii ei avaldata. Siiski ilmneb yks huvitav suundumus. Raamatuid, eriti luulekogusid, hakatakse välja andma oma kulu ja kirjadega. Leitakse kohalikke rahastajaid, toetavad eestlased ja soomlased. Ilmselt ilmub välismaal rohkem marikeelseid raamatuid kui Mari vabariigis. Paljuski tänu skandaalidele Mari rahvuspoliitika ymber toetas riik mullu juba 22 marikeelse trykise ilmumist, 2005. aastal oli neid vaid kaheksa.
Kas kirjutad ka ise?
Olen kirjutanud proosat, enda jaoks lauasahtlisse ka luuletusi. Teemaks on isiklikud yleelamised, inimsuhted, reetmised… Lemmikluuletus on yldse esimene marikeelne luuletus, 1905. aastal kirjutatud “Salu” – “Odo”:
Ik tõmõk oto ulo memnan elõšte
Šoga tudo oto kugu er serõšte
Tušto ladõra detš ladõra pušengge kuške?
Tušto motor detš motor saska šotše?
Tušto, užar lõštasˇ longgašte šyšpõk mura
Tudo oto gõtš erõške jandar pamaš joga.
Tušto šudõžat ušargõrak.
Tušto peledõžõšat sõlnõrak.
Tudo otõm mõj jöratem,
Tušto pušengge ruõšõm mõj vursem.
Yks vaikne salu ehib meie valda,
See salu seisab järve kõrgel kaldal.
Seal kõige kaharamad puudekroonid,
Seal õitel ilusaimad värvitoonid.
Seal haljail okstel ööbik laulu laksub,
Seal salust puhas allik järve laskub.
Seal rohi kõige rohelisem ilmas,
Seal kaunid lilled hellitavad silma.
Ma armastan ju seda salu
Ja nean oh neid, kes raiuvad sealt salu.
(Arvo Valtoni tõlge)
Aga yldiselt olen ma päris palju tõlkinud, põhiliselt eesti keelest. Kõige esimesena tõlkisin 1979. aastal Holger Pukki, hiljem Anton Hansen Tammsaaret, Mats Traati, Mati Unti ja Arvo Valtonit.
Kuidas meeldis noorte tantsu- ja laulupidu?
Mu hing nuttis ja rõõmustas. Rahvas, keda on vaid kolmandiku võrra maridest rohkem, suudab niimoodi koguneda! Selline yhtsuse tunne on ylimalt tähtis. See on võimas. Ja need teie noored, kes laulsid hingega, mitte käsu korras… Oli tunda, et eestlased teevad seda oma rahva tuleviku tarvis. Loodame, et ka meie suudame tulevikus selliseid pidusid korraldada. Algus on juba tehtud.