Muinasaja taaskehastajad Eestist ja mujalt koondusid nädalavahetusel Kiruverre, et tutvustada kylalistele muistset laagrielu, käsitööd ja võitlusi, kirjutas Postimehes Silver Saluri.
Esmalt käänulisest kynkast yles, mööda ilusast Paunkyla veehoidlast, et seejärel taas kõrgemale suunduda, ning olemegi sattunud kohta, kus 21. sajand jääb selja taha. Siin võib unustada mobiiltelefonid ja kõiksugused muud tänapäeva tehnoloogiad. Tere tulemast Kiruvere muinaslaagrisse!
On tunne, justkui oleksime ajas tuhandeid aastaid tagasi läinud, sest nähtu on sõnulseletamatu: Harjumaal Kõue vallas Kiruvere järve ja Paunkyla veehoidla vahel asuv territoorium näeb välja tõeliselt ajastutruu. Ja siseneda sinna võib rahakotti kergendamata. Esimest korda Kiruveres toimuv muinaslaager on kylaliste vastuvõtuks valmis.
Elustatavaks perioodiks muinaslaagris on aastad 850–1150 ning geograafiliseks keskpunktiks Muinas-Eesti.
Isemajandav muinaskyla
Muinaslaagri territoorium on jagatud mitmeks osaks. On võitlustanner, kus saab näha, kuidas sõdalased muistse kombe kohaselt arveid klaarivad. On võistlusorg, kus kylalised saavad proovida oma osavust oda ja kirve viskamisel. On ka armutunnel, kus paarid saavad isekeskis jalutada ja kudrutada.
Osalejaid on muinaslaagrisse tulnud ka väljastpoolt Eestit. Lätist koos perega kohale sõitnud ja laagriplatsil abikaasa valmistatud ehteid myyv Gundega Drava sõnab, et oli Eesti laagrit vaimusilmas hoopis teisiti ette kujutanud.
«Meil Lätis on muinaslaagrid nagu festivalid, piletiga,» sõnab naine. «Siin on aga palju intiimsem ja kommertsi on vähem, mulle väga meeldib.»
Muinaslaagri yks põhikorraldajatest Toomas Mägi sõnab, et niisuguse muinaslaagri kaugemaks eesmärgiks oleks kunagi luua täiesti ise ennast ylalpidav muinaskyla.
«Esiteks oleks see väga heaks praktikabaasiks Eesti Kunstiakadeemia, Viljandi Kultuuriakadeemia ja Tallinna Ylikooli yliõpilastele, teisalt aga lihtsalt huvi ja õppe eesmärgil toimiv kyla,» lausub ta.
Poisipõlveunistus täitus
Muinaslaagri sõjapealik Lennart Mänd, kes tavaelus on Eesti Kunstiakadeemia disaini teaduskonna dekaan, läheb aga laagrist kõneldes põlema. Ja see on ka arusaadav, sest plaanid tulevikuks on tõesti uhked.
Juba eemalt õhkub temast midagi tõelisele sõjapealikule igiomast – hallid patsis juuksed ning terav pilk vaid võimendavad arvamust.
Igast sõjapealiku sõnast ja žestist võib välja lugeda, et mees on kogu hinge ja ihuga pyhendunud muinaslaagri tegemistesse. «Tahaks jah, et kunagi tekiks siia päris elav ajalookeskus,» lausub Mänd. «Kui asi hoo sisse saab, tahaks osalejaid kutsuda ka Skandinaaviast.»
Männi sõnul on Eestis niisugust muinas-reenactment’i (taasetendamist – toim) tehtud umbes 10 aastat. Ta lisab, et kõigepealt hakkasid sellega tegelema Ajaloo Instituudi inimesed. «Ise olen unistanud millestki niisugusest juba poisipõlves,» muheleb sõjapealik.
Laagriplatsil toimuv teeb aga silmad ette igasugusele Hollywoodi märulifilmile. Muistses laadis kahevõitlused ja muinaslaagri suurkogu Kärajate mänguline vaidlus-võitlus panevad mitmelgi korral publiku ohkama ning peast haarama, kui muistsete sõdalaste mõõgad ja kiivrid yksteist leiavad.
Pildid: Eve Mahhov