Kolmapäävä nakkas pääle Võro folkloorifestival, liin saa jälki täüs muusikat ja tandsu. Nigu õks, saa kaia ja kullõlda suurõmbit ja vähämbit kontsõrtõ, kullõlda juttõ, mängi, oppi pilli, laulu, tandsu, käsitüüd ja võro kiilt.
Maitsa andas võõramaa süüke ja riidi hummogust pääle om Liiva uulidsa pääl käsitüü- ja kunstilaat.
Võro liina uulitsidõ pääl tandsitas timahava Muhumaalt peri tandsu «Targa rehealune». Õdagist omma Kandlõ aian simmani. Tegemiisi om pidol hulga, täpsempä tulõ perrä kaia üritüisi kavast, midä om üles pant liina pääle ja saa kaia ka Internetist.
Timahavadsõ pido teemas om käänüpäiv. «Oodami sinno käänüpääväle!» om lausõ, miä kuts rahvast kaema-kullõma.
Võro folkloorifestivalli peetäs timahava kolmõtõiskümnendät kõrda.
Vahtsõnõ asi, miä timahava kavan om, om kulinaarium, kon külälise tegevä uma rahva süüke ja pakva noid ka maitsmisõs.
Pido vallategemiskontsõrdil piäsi nägemä ka kuut tunnõtut inemist, kiä alosti seo kevväi lõõdsamängmise opmist. Ku häste nä pillimängu selges omma saanu, saa pidol nätä.