Eelmisel nädalal alanud Setu lauluema Taarka elust jutustava filmi võtted edenevad Obinitsa kylje all ladusalt ega lase end Eesti heitlikust ilmast häirida, kirjutas EPLs Andris Feldmanis.
Kui pärast neljatunnist sõitu Tallinnast Obinitsa “Taarka” võtteplatsile jõudnuna nimetab filmi yks režisööridest, vanemuislane Ain Mäeots, senise võtteperioodi põnevaimaks ja kurioosseimaks seigaks tõsiasja, et graafikust ollakse pidevalt veidi ees, siis paneb see võtteperioodide tavapärast hektilisust arvestades veidi imestama. Nüganen filmis eelmisel aastal “Meeletut” vahepeal lausa 24 tundi ööpäevas... Ja ajakirjanik otsib ikka konksu, mille kylge lugu yles ehitada.
“Taarka” puhul on aga filmi sisugi juba uudistest korduvalt läbi jooksnud: lauluandega keevalise setu naise Halina Taarka (1856–1933) – keda mängivad tema erinevates elujärkudes kolm näitlejat Inga Salurand, Siiri Sisask, Marje Metsur – elulugu värvikate seikade kaudu, mis ei kõnele mitte ainult setude, vaid kogu Eesti saatusest.
Setomaal Obinitsa lähistel Härmal toimuvate filmivõtete asukoht on tõepoolest kaunis, kesk metsi ja toredate nimedega Setu kylasid oma orgude ja mägedega. Looduse yle mõtisklemine tekitab hetkeks lootuse, et ehk on tulnud võtteryhmal vähemalt raskete ilmastikuoludega võidelda, sest trotslik Eesti suvi on viimasel ajal oma tegelikke kavatsusi paljastanud. Paraku mitte. Mäeots kinnitab reipalt, et ilmaga on neil igati vedanud. “Täna oligi meil just sellist poolpilvist ilma vaja,” kinnitab ta lyhikesele söögivaheajale sammudes. Vaevalt paarikymne kilomeetri kaugusel tegutseva ränga paduvihma ees tal hirmu ei tundu olevat. Eks nad paluvad ikka Taarkat, et see vihma eemal hoiaks – ja seni tundub see mõjuvat. Isegi kurja kuulutav kuupäevanumber, kolmeteistkymnes ja reede, tundub siitkandist kaarega mööda minevat.
Rohkem kui kerget tibutamist võtteplatsil ette ei tulegi. Selleks ajaks koondatakse oma kodukandi rahvariietes setud, kes tulnud massivõttele, kust päeva jooksul käib läbi ligi 150 inimest, bussi vihmavarju. Et rõivaid kuivana hoida. Sel võttepäeval mängitakse läbi yks Taarka nooruspõlve kirmask (mille vaste eesti keeles on “simman”) koos väikeste kylakakluste, pillimängu ja kõige selle juurde käivaga.
Rahulik ja maaliline
Võttekohal ringi jalutades võib kyll kuulda vaikset setukeelset lauluviisi või omavahelist väikest tögamist. Rahu kehastavad kas või tunde yhel kohal istuvad setu vanamehed, koha maalilisust ilmestavad heinas hullavad lapsed.
Filmi teine režissöör Hardi Volmergi kylitab peaasjalikult monitori ees ja jälgib ylesvõetud materjali. Mäeots tutvustab oma teist poolt kui supervisor-režissööri, kes asjadel silma peal hoiab ja sekkub, kui vaja. Esialgu tundub kõik piisavalt ladusalt minevat.
Võttevaheaegadel leiab pikali mõtisklemas enamasti ka filmi peaoperaatori Elen Lotmani, kelle jaoks tegu esmakordse täispika mängufilmiga. Lõpuks teeb filmi režissööri esimene assistent Elo Selirand ka veidi kurjemat häält: “Meil on yldiselt päris kiire, hea meel oleks, kui nyyd hakkaksime tegema.” Edasi võetakse yles, kuidas naaberkyla mehed tulevad Taarka kylapeole praalima ning käiku lastakse ka rusikad. “Ärge näidelge!” juhendab Mäeots, et vahedamaid osatäitmisi setudest välja pigistada.
Ja nii see “Taarka” viies võttepäev läheb. Kui suvised võtted saavad läbi, siis liigutakse Setumaa metsadest välja. Soome pealinna Helsingisse minnakse näiteks filmima seda, kuidas Taarka käis Eesti Vabariigi algusaastail Soome presidendile laulmas.
Ligi kaheksa miljoni kroonise eelarvega film valmib järgmise aasta kevadel. Eelkõige on õhus ilmselt kysimus, kuidas toimub muundumine suvelavastusest filmiks. Suuresti setude pärimusele ylesehitatud teatrityki toomine kinolinale on ehk kooskõlas rahvusliku eneseteadvuse tõusuga, ent kuivõrd säilib filmilindil selle ehedus – eks seda näebki veidi vähem kui aasta pärast.
Film
“Taarka”
Režissöörid: Ain Mäeots
ja Hardi Volmer
••Operaator: Elen Lotman
••Stsenaarium: Mart Kivastik, Kauksi Ülle, Elo Selirand, Ain Mäeots, Hardi Volmer
••Mängivad: Inga Salurand, Siiri Sisask, Marje Metsur, Kaarel Oja, Tõnu Oja jt