Taani ansambel Krauka pakkus koos siinsete muinasajaloo taaskehastajatega kolmapäeva päikeseloojangul Viljandi lossimägedes hariva ja võimsa etenduse, kirjutas Sakalas Margus Haav.
Muistsed laulud on ainus ajaloolist mälu kandev žanr, oli juba paari tuhande aasta eest veendunud rooma ajaloolane Tacitus. Krauka on maailmas ainus algupärast, saagade ja myytide ajastust pärit viikingimuusikat mängiv ansambel.
Ei teagi kohe, milliseid saatusesõlmijaid peab tänama, et niisugune kollektiiv jõudis esinema linnakesse, mis asub lausa ilma serval paikneval maal, kus sellesama Tacituse väitel olevat kuulda tõusva päikese häält ning kus manatarkus ja ussisõnad on abiks kurja peletamisel.
Krauka turdide mehepoegade muljetavaldav muusika viis tagasi ajastusse, mil norra kultuur õilmitses kõikjal põhjamaades. Aegadesse, mil viikingid tegid oma kuulsad merereisid yle Atlandi Fääri saartele, Islandile, Gröönimaale ja Ameerika rannikule.
Yha tuleb juurde neid, kes on veendunud, et Eestigi oli 1500 aasta eest osa Läänemere-äärsest viikingikultuurist.
Lugude jutustamise muistne kunst
Kraukat hoiab koos soov yhendada lugude jutustamise muistne kunst ja viikingiaegne muusika. Pärast põhjalikku uurimistööd on ansambel valmistanud endale ajastukohased pillid, et anda muusikale suurem jõud.
Sellesama suure jõu huvides oli laval ka moodne basskitarr, mida temperamentne ja kontserdi edenedes järjest enam hoogu minev Søren Zederkof käsitses umbes sama anarhistlikus võtmes nagu mis tahes New Yorgi punkpundi bassimees. yllatav kyll, aga basskitarri tummine ja lustakas tymin harmoneerus suurepäraselt tuhandeaastaste viisidega.
Võimsa väljanägemisega peamise laulumehe, musta habeme ja lehviva lakaga jõulise ja elurõõmsa Gudjon Rudolf Gudmundssoni hääleaparaati tasub ainult kadestada: kui vaja, kõmiseb ta metsikult ja otsekui tõrre põhjast, ning kui tarvis, saab pingutuseta hakkama ka kõrgete nootide võtmisega.
Laval põrisesid iidselt kõlavas vanaislandi keeles ähvardavad sõjalaulud, nukrad itkulood ning reipad ylistuslaulud elule, päikesele, kevadele ja õllele. Tõtt-öelda kostis parmupill minu kõrvadele nii, nagu oleks seda mikseripuldis elektrooniliselt rikastatud. Vilunud rahvamuusikud ytlesid hiljem siiski, et just nimelt sääraseid hääli võlutakse sealt välja ilma igasuguse miksimiseta.
Lisapalana mängis Krauka Led Zeppelini kuulsat «Immigrant Songi» tuhande aasta taguses võtmes.
Ehe minevikupeegeldus
Ajaloo taaskehastajad korraldasid kontserdi vahepeal muinasmoedemonstratsiooni ning näitasid ehmatavalt elutruult mõõga-, kirve- ja piigivõitlust. Sekka kergitas õhtu juht InBoil koos mõttekaaslastega õnnestunult ja humoorikalt eesriiet ammustelt aegadelt ning kummutas vääraid arusaamu ja õpikuteski juurdunud ekslikke käibetõdesid.
Polnud meie minevik yhti nii tume ja kole nagu mõnes selektiivses maailmakäsituses paista lastakse!
Kõik soovijad võisid proovida, kuidas passib selga ränkraske rõngasryy või mis tunne on, kui mõõgaga mööda kiivrit koputatakse.
Monotoonsusest ja konservatiivsusest rikkumata uljas klišeevaba Krauka täidab niši, mis on seni tyhjana seisnud. Janu niisuguse muusika järele on suurem, kui paljud arvata oskavad. Selle tõestuseks oli kas või tõsiasi, et kõik Krauka kaasatoodud kastitäied plaate osteti lipsti ära juba tema esimesel Eesti-kontserdil Haapsalus.
«Ma olen palju folki kuulnud, aga sellist mitte kunagi,» lausus InBoil pärast kontserti vaimustusest ikka veel hõõguvate silmadega.
Kogu paaritunnine kontserdiprogramm koos harivate ja vaimukate vahepaladega oleks olnud väärt filmina talletamist ning hiljem õppematerjalina kasutamist.
Yleromantiseerimata ja võimsa Krauka peegeldus muistsetest aegadest oli niivõrd ehe, et selle kõrval mõjuvad paljude stuudioetnokollektiivide ponnistused umbes nii, nagu prooviks keegi Eesti hymnist gay-muusikali teha.
ALBUMID
«Bylur» 2006
«Stiklur» (2CD-d) 2004
«Vikinga Seidur» 2001