Urvastõ kihlkunnapäivi perämäne pido oll’ pühäpäävä õdagu Osola Harjumäel. Kuigi vahepääl sattõ väega kõvastõ vihma, tull’ uma kihlkunna pito pidämä väega pall’o rahvast, kirotas Uma Lehes Saarõ Evar.
Minevä nädälivaihtusõ peeti joba ütsändät kõrda Urvastõ kihlkunna päivi. Üritüisi oll’ üle vana kihlkunna, täämbädsin Antsla, Urvastõ ja Sõmmõrpalo valdun.
Urvastõ kihlkund om niipall’o vana, et timä edimäne nimmämine 1477. aastal ei tähendä õigõlõ midägi. Egal puul parhilladsõ vana Võromaa pääl es pruugi inne sakslaisi tulõkit 13. aastasaal kihlkundõ olõman ollaki, a Urvastõn arvada iks oll’. Määndse nime all, tuud ei saa ütski üldä, selle et Urvastõ esi om edimält olnu küländ väiku mõisa nimi, miä om maakeelen külge jäänü keskaol ehitet kerikulõ. Ütel meelel oldas säändsen as’an, et Urvastõ kihlkunna jago käve muistidsõl aol Uandimaa ala.
Urvastõ kihlkunna piiri 19. aastasaa saisuga omma rahvalõ küländ häste teedä, selle et Urvastõ ja Sõmmõrpalo vald jääse inämb-vähämb noidõ piire sisse ja Antsla vallan om jo Vana-Antsla mõisavalla aost olõman kimmäs tiidmine, et Kaika kant käü Karula kihlkunna ala. A Urvastõ kihlkunna Annõmõisa ja Truuta kolka parhilladsõ urvastõlisõ inämb nigu umas pitä ei taha.
Urvastõ kihlkunna meelelaad om veidükese tõistõ ku hummugu puul Võromaal. Joba 18. aastasaal käve tast lajalt üle hernhuutlus, usuliikminõ, miä pidä üle kõgõ nägejäs saamisõst, käsk keeldä rõõmu ja võtta umas hallõt miilt Õnnistegijä kannatuisi peräst, lukõ pühäkirja ja uma pääga perrä märki, kuimuudu põrgust päsedä. Tuust usuherätüse liikmisõst om peri lajalt levinü kirätundminõ ja suuv umma ellu kõgõ ümbre säädi.
Vahtsõnõ või olla ka häste är unõtõt vana, tuuperäst omma seoilmaaigsõ liikmisõ luudusliku eloviie, vana kultuuriperändüse ja võro keele hoitmisõ poolõ Urvastõ rahvalõ küländ häste meeleperi. Kerikut avvustadas, a ku maausust om pall’o kõnõlama naatu, sõs köüt ka Urvastõ inemine puuossa külge n’artsukõsõ vai ütles Pühäle jõõlõ müüdeminnen tervüisi.
Urvastõ kihlkunda om jaetu hatokolgas – Vana-Antsla –, ja mustukõisi nukas: Vaabina, Liinamäe, Kärgula ja Sõmmõrpalo. Tuu tullõv rahvarõividõ värmist, hantsmamehe kanni vannamuudu hahka, a sõmmõrpalokõsõ käve joba moodu perrä musta kuubaga ümbre.
Ka võro keele paigapääline pruuk erines üten kihlkunna otsan tõsõst peris pall’o. Sõmmõrpalo valda Tinnipalu vahelõ saassi suurõtii viirde üles säädi käelavva, kon ütte suunda näütäs «Võromaa» ja tõistõ «Võrumaa».
Ku saarlasõ omma üle Eesti selges tetä sutnu, et õdagupoolidse näist kõnõlasõ õ asõmal ö, hummugupoolidsõ ei kõnõla joht nii ja ku kiäki nätä taht, võiva nä är näüdädä hainamaa, kost tuu õ ja ö piir juusk, sõs võrokõsõ võinu kah uma o ja u piiri küläliisi jaos huvvi pakvalt vällä mängi.
A tuu, et Urvastõn iks terve kihlkunna päivi ja pitõ tetäs, võinu olla iinkujus kõikilõ Võromaa nukkõlõ.
Ega sõs võimupiiri ja tuu, kohe inemise tüühü käävä vai kohe kuuli latsõ pantasõ, ei määrä seo ilma aigu inämb midägi, ku küstäs, kohe kiäki henge poolõst kuuluda taht. Tuu jaos omma kihlkunna kõgõ olõman ja olõssi hää, ku uma kihlkunna vana kuulsus egal puul kodokandi tundõ hääs tüühü pantasi.