Eesti põlisrahvaste esindajad taunivad riigimetsa erastamise kavatsusi

04.08. Meremäel toimunud Seto Kuningriigi päeval andis ylemtsootska Evar Riitsaar Eesti Vabariigi presidendile Toomas Hendrik Ilvesele avalikult yle riigimetsa erastamise kavatsusi tauniva otsuse ja hõimurahvaste abistamist käsitleva avalduse, teatas EVT Põlisrahvaste Sihtasutus.

Dokumendid võeti vastu heinakuu 28. - 29. päeval Setomaal Obinitsas toimunud Eesti põlisrahvaste piirkondlike esinduste II kokkutulekul, kus arutati Eesti ja teiste põlisrahvaste ees seisvaid teravaid probleeme ja mõisteti otsustavalt hukka mõningate poliitiliste jõudude kavatsus erastada Eesti riigimets.

Otsuses öeldakse, et riigimets on põlisrahva edasikestmiseks hädavajalik ja osundatakse, et erastamise kavatsus on õigustyhine: „see asjaolu, et peale Vabadussõda sai loodud Eesti Vabariik ja tema valitsuse ylesandeks metsi hallata ja valvata, ei anna vähematki õigust seda metsa maha myya. Praeguse asjade seisu juures tähendaks see myymist suurtele välismaa metsakompaniidele ja see oleks kuritegu, see oleks varastamine põlisrahva pärandi kyljest. Me anname teada, et mets on kõige sinnakuuluvaga põlise rahva oma ja selle osasaajate hulka kuuluvad ka kõik need, kes on põlisrahva verest. Me tahame seda neile meelde tuletada. Õigusetusest ei synni õigust, vargusest ei synni varandust.“

Kokkutulnud võtsid samuti vastu pöördumise Eesti Vabariigi Valitsusele, peaministrile ja välisministrile, milles tuntakse muret Eesti põlisrahvaste huvide eiramise pärast ja juhitakse tähelepanu vajadusele toetada senisest tõhusamalt hõimurahvaid, kellest enamus asub Venemaal ning kannatab kohalike võimude tagakiusamise all. Pöördumises juhiti tähelepanu võimalusele saata eetrisse hõimurahvaste keelseid raadiosaateid.

Kokkutulekul vaeti maainimeste võimalusi põlisel viisil edasi elada. Leiti, et praeguses Eesti Vabariigi majanduspoliitilises olukorras on põlisrahva maaelu traditsioonilähedasel viisil kui mitte võimatu, siis igal juhul äärmiselt raskendatud. Lootusrikkamaid mõtteid esitati ymber põlisrahvast maameeste yhistegevusvõrgustike vajalikkuse ja võimaluste.

Juttu oli talu mõiste kohasest kasutamisest. Yhine otsus ja kõige selgem tulem arutelul oli soovitus või isegi nõue põlisrahva liikumisest osavõtjaile hakata tarvitama asjaomaseid sõnu nende vanemas, ajaloolises tähenduses. Sellega takistatakse mõistete ja seega ka arusaamade hägustumist.

Kokkutuleku korraldasid Eesti Põlisrahvaste Liikumine ja Seto Kuningrigi ylemsootska.

Vaata lisaks kokkutuleku otsuseid allpool.

Pilt: Setomaa ylemsootska Evar Riitsaar ja EV president Toomas Hendrik Ilves Meremäel Seto Kunngriigi päeval

Maavalla koda

EVT põlisrahvaste Obinitsa kokkutulemise otsus

Meie rahvad on metsarahvad ja mere- ja metsarahvad aegade algusest peale. Mets on meid toitnud ja katnud, metsast oleme võtnud omad eluasemed  ning saanud sooja, mets annab vee joomiseks ja õhu hingamiseks. Mets on meid alati kaitsnud nagu ema omi lapsi. Kaitsnud nii võõra mõõga, kui sõna eest. Kui meie maa vajab kaitset, siis esmatähtis pole mitte tuli, mõõk ja ylemere-sõbrad, vaid põliselanike tahe oma maad kaitsta, kui seda maad pole, kaob ka tahe ja koos sellega ka Eesti riik. Meie oleme olnud metsa omad ja mets on olnud meie oma.

Mõned Eesti Vabariigi mõjukamad erakonnad on plaaninud erastada riigimetsa või vähemalt on nende seas inimesi, kes haudunud mõtet metsa myyma hakata.

Siinkohal teatame selge sõnaga - see asjaolu, et peale Vabadussõda sai siis loodud Eesti Vabariik ja tema valitsuse ylesandeks metsi hallata ja valvata, ei anna vähematki õigust seda metsa maha myya. Praeguse asjade seisu juures tähendaks see myymist suurtele välismaa metsakompaniidele ja see oleks kuritegu, see oleks varastamine põlisrahva pärandi kyljest. Me anname teada, et mets on kõige sinnakuuluvaga põlise rahva oma ja selle osasaajate hulka kuuluvad ka kõik need, kes on põlisrahva verest. Me tahame seda neile meelde tuletada. Õigusetusest ei synni õigust, vargusest ei synni varandust.

---

Eesti Vabariigi Valitsusele
Peaministrile
Välisministrile

Lugesime mõõduka rahuloluga otsust eraldada põlisrahvaste toetuseks 800 000 krooni ÜRO kaudu. Mõõdukaks jääb meie rahulolu paraku aga seetõttu, et otsekohe meenuvad meie hõimurahvad Vene riigi halduspiires.

Lugupeetav härra Välisminister!
Teie soov aidata kaasa põlisrahvaste keelte, kultuuride ja identiteedi säilimisele on meile äärmiselt arusaadav ja väga kiiduväärt. Kas aga pole meie, Eesti Vabariigis elavate inimeste kohus muret tunda eelkõige oma hõimurahvaste keelte ja identiteedi säilimise pärast ning teha kõik endist olenev tagamaks nende edasikestmine.

Me oleme vägagi teadlikud vene võimude üha suurenevast survest tema piires asuvate rahvaste assimileerimiseks riigirahvaga ja saame aru nende meie hõimurahvaste toetamise ja abistamise komplitseeritusest. Teiselt poolt, kas oleme meie ja kas on teinud Eesti Vabariigi valitsused kõik   olemasolevate võimaluste piires? Kahtleme selles. Näiteks oleks võimalik alustada raadiosaateid vähemalt nelja suurema hõimurahva keeles. Tuletame meelde, milline tähtsus siiski oli Ameerika Hääle ning iseäranis Raadio "Vaba Euroopa" eestikeelseil saadetel meie vaimu kinnitamisel ja adekvaatsema maailmapildi säilitamisel läbi nõukogude okupatsiooni. Kas me ei peaks samasugust abi andma sugulasrahvaile?

Muret teeb meile ka teatud vastuolu Eesti riigi poliitikas. Ühelt poolt toetab Eesti Vabariik maailma põlisrahvaid, teiselt poolt aga eitavad vähemalt mõned riigiteenistujad põlisrahva, selle kultuuri, identiteedi ja huvide olemasolu Eestis üldse. Me mõistame hästi, et teatud piirini on ühe riigi sise- ja välispoliitika mõneski suhtes erinevad asjad. Kui aga ­- pikemas perspektiivis - see erinevus kasvab väga suureks ja tekivad koguni ideoloogilised vastasseisud, võib see endaga kaasa tuua tõsiseid komplikatsioone. Tahame loota, et Eesti riiki ei saa kunagi süüdistada kahepalgelisuses. See on meie kõikide huvides.

---

Põlisrahvaste Obinitsa kokkutulemisel arutet “Kas maamihe või elämä jäiä” juttude ja arvamiste kokkuvõtte.

Kokkutulnud leidsid -  see leidis kinnitust mitme  kõneleja sõnus -  et praeguses Eesti Vabariigi majanduspoliitilises aegruumis on põlisrahva maaelu traditsioonilähedasel kujul kui mitte võimatu, siis igal juhul äärmiselt raskendet.

Sedasteti, et kui kellelgi neist, kes end peab põlisrahva hulka kuuluvaks, on olnud õnn pärida talukoht ja ta pyyab jätkata talumehe moodi: kasvatada ise oma toit, omast metsast saada kyte, siis sellisel viisil jätkamine võtab ära kogu jaksu, kõik ihu- kui hingejõu ja nõuab võitlemist hambad risti. Seejuures ei jää aega ega jõudu kasvatada lapsi nii nagu peab, ei ole enam võimalik osaleda põlisrahva vaimse pärandi jätkajate seas ega olla yhiskonna arvestatav liige.

Kokkutulnud jõudsid otsusele, et kõige raskem löök oli nn. piimaauto ringide lõpetamine, mille järel on yksteise järel lõpetanud lehmapidamise senised yhe kuni viie lehma pidajad ja praegu on järg yks aste suuremate pidajate käes.

Kõneks tuli ka suuremate majandite, suurtalude või mõisate uued tekkinud raskused seoses pankade laenuintresside kiire suurenemisega.

Yhest resepti kõige ylalöelduga toimetulemiseks endastmõista ei leitud. Optimistlikumad mõtted olid ymber põlisrahvast maameeste yhistegevusvõrgustike vajalikkuse ning võimaluste, samuti kõneldi põlisrahvast tarbijate ja põlisrahvast maameeste hanke-tarne võrgustiku loomise ja väljakujunemise mõttest, võimalustest ja võimatustest.

Yhine otsus ja kõige selgem tulem arutelul oli soovitus või isegi nõue põlisrahva liikumisest osavõtjaile hakata tarvitama asjaomaseid sõnu nende vanemas, ajaloolises tähenduses. Nii ei tule edaspidi rääkida turismitaludest, või kui, siis ainult sellisel juhtumil, kui vastav majand toidab majutatavaid valdavalt omadest saadustest (piim, munad, aedvili, leib, liha). Muul juhul tuleb kõnelda turismiettevõtteist, võõrastemajadest, turismilaagritest, öömajadest või isegi kõrtsidest jne.

Hukkamõistu leidis ka leviv praktika, kus vilja ja liha tootev, ka keskmise suurusega talu on “ põllumajandusettevõte”, tema poekraamiga turiste majutav-toitev naaber on “turismitalu”. Samuti tuleb suuri, yle sajahektarise tootmismaaga ning rohkeid palgalisi rakendavat majandeid vana nimega “mõis”.

Sellise asjade selgeltnimetamisega võib pysida ka arusaam, mis on olnud  ja mis on mis ja ei arene edasi mõistete ja seega ka arusaamade laialivalguvus ja udusus.

Obinitsa - Kõõru
29. heinakuud 10220