JUSTKUI VÄLJAMÕELDUD INIMGRUPID: Andres Heinapuu Soome-Ugri instituudist alustab ajalehes KesKus lugudeseeriat rahvastest, keda justkui polekski. Esimese nähtamatu rahvana astuvad yles marid.
Läinud aasta detsembris toimus Tallinnas rahvusvaheline seminar “Mustlaste haridus Eestis”. Yks väliskylalistest, pedagoog, tahtis juba lennuväljal teada, millal näidatakse eesti mustlaslapsi. Ta ei näinudki neid. Ka täiskasvanud mustlasi osales seminaril vaid mõni yksik. Mustlased oleksidki väliskylalistel nägemata jäänud, kuid õnneks tuli korraldajatele appi mustlasrestoran Marcelle, kes lõi seminarile mustlasõhkkonna. Välismaa mustlased ja mustlaste asjatundjad tunnistasid nii restorani köögi kui seal pakutud kultuuriprogrammi ehtsaks ja kõik kylaliste kahtlused mustlaste olemasolust Eestis hajusid. Nii et seminari õnnestumise eest tuleb tänada eelkõige restorani.
TAANDUJAD
Tavaliselt on mustlased muidugi nähtavad. Kuid muudel rahvastel võib olla ka nende kultuuri eripärast tingitud nähtavaks saamise probleeme. Niisuguste hulka kuuluvad näiteks Venemaa soomeugrilased.
See on tingitud eelkõige hoiakust, mis meile kõigile peale ungarlaste omane: soomeugrilase jaoks on oluline, et ta rahule jäetaks, et tal lastaks omaette olla. Soomeugrilased on kogu aeg teiste eest taandunud ja vastu hakanud alles siis, kui kuhugi taanduda pole. Soomeugrilased pole kunagi oma usku teistele rahvastele misjoneerinud, pigem võõraste eest varjanud.
N. Liidu lagunemise ja Jeltsini-Venemaa tekkimise ajal ehitasid soomeugrilased yles oma rahvuslikke organisatsioone. 1991. aasta augustiputši ajal aga olid nad vait ega sekkunud suurde poliitkasse. Ja kui siis Jeltsin lubas rahvusvabariikidele nii palju “suveräänsust”, kui tahetakse, ei kippunud soomeugrilased tahtma. Tõsi, selleks oli neil ka vähe võimalust: soome-ugri autonoomiates on põlisrahvas enamasti vähemuses ja pole neil ka mingit klannil põhinevat mõjuvõimu.
MUUDETUD PÕHISEADUS
Nii nad nähtamatuks jäidki. Kui tatarlased ja baškiirid keskvõimult midagi pidevalt tahtsid, siis soomeugrilased ootasid vaikselt, et ka neile pärast tatarlasi ja baškiire midagi pudeneb. Paraku ei pudenenud. Arvestatigi ainult nendega, kes palju kära tegid. Poliitiliselt aktiivsed olid ainult mari, komi ja handi-mansi rahvaliikujad, kes ei puutunud yldistesse Venemaa probleemidesse ega nõudnud “oma” vabariigi autonoomia laiendamist. Komid ja handid-mansid asusid täiendama oma vabariigi/autonoomse ringkonna seadusi põlisrahva kasuks. Kahjuks nullis Putini seaduste “harmoniseerimine” palju nende saavutatust.
Maride jaoks oli aga peatähtis, et vabariigi president oleks mari. 1995. aastal vastu võetud Mari Eli Vabariigi põhiseaduses oli kirjas, et president peab oskama mari keelt. Siiski valiti aastal 1997 presidendiks mari keelt mittevaldav kohalik venelane Vjatšeslav Kislitsõn ja põhiseadus muudeti.
PRESIDENT, ŽIRINOVSKI VÕITLUSKAASLANE
2000. aastal valiti tihedas konkurentsis presidendiks Moskvast pärit endine Žirinovski võitluskaaslane Leonid Markelov. Kohe läks ta maridega tylli. Tema moodustatud valitsuses oli vaid yks mari. Lisaks muudeti kohe koolides mari keele õpetamine riigikeelena vabatahtlikuks. Vastasseis tekitas rahvusvahelise meediaskandaali: Helsingin Sanomate Moskva korrespondent kirjutas artiklisarja “Marid on surutud nurka”. Sellele järgnesid Markelovi esimesed rynnakud mari rahvusliikumise vastu (liidrite vallandamine töölt jms) ja alternatiivsete võimutruude mari organisatsioonide asutamine. 2002. aastal toimus esimene maride meeleavaldus oma keele ja kultuuri toetuseks ning kutsuti kokku VI erakorraline mari kongress, et avaldada presidendile umbusaldust. Muuhulgas teatas maride president, et vabastab lähitulevikus marid igasugusest kohustusest kõnelda mari keelt – või kui tahavad rääkida, siis tehku seda kodus köögis.
See oli aeg, mil marid ja ka soomeugrilased yldse said hetkeks nähtavaks. Putini administratsioon tellis analyysi soomeugrilastest, mis jäi aga kalevi alla. Moskva kutsus Markelovi korrale ja vahepeal tundus, et konflikt on vaibumas. Maridele ministrikohti andma ei hakatud, raha projektideks ja marikeelse meedia toetuseks aga kyll. Rahvuslike organisatsioonide tagakiusamine vähenes ja osa mari aktiviste oli valmis Markeloviga leppima.
KONFLIKTI RAHVUSVAHELINE TASE
2004. aastal valiti esimeses voorus 57 protsendi poolthäältega Markelov ametisse tagasi. Mari rahvusest KGB erupolkovnik Mihhail Dolgov sai pärast 3-kuulist kampaaniat 20% häältest. Mari rahvuslased eesotsas Mari Kongressi esimehe Vladimir Kozloviga alustasid seepeale protestikampaaniat valimistulemuste tyhistamiseks. Väsinud ja hirmutatud mari rahvas aga ei võtnud vedu. Kampaania omakorda vallandas opositsiooni vastase uue vägivallalaine, taas aktiviseeriti varem moodustatud Markelovile ustavad mari organisatsioonid. 2005. aasta veebruaris tungiti kallale Vladimir Kozlovile.
Nyyd tulid maridele appi hõimuvelled ungarlased, soomlased ja eestlased, kes viisid konflikti rahvusvahelisele tasemele, kogudes toetusallkirju ning võttes Euroopa parlamendis vastu resolutsiooni mari rahva kaitseks. Sestpeale on soomeugrilased nähtavad nii väljaspool kui Venemaal.
Paraku viis, kuidas nad nähtavaks said, määras ka Vene riigi käitumise. Väline jõuline sekkumine tuli just sel ajal, kui president Putin ytles läänele, et Venemaa demokraatia on suveräänne ja neil pole sellega asja. Varsti vallandus spioonide otsimine nende hulgast, kes toetasid Venemaa kodanikuyhiskonda.
SOOMEUGRILASTE “AGENDID”
Soomeugrilastes hakati nägema põhivaenlaste eestlaste agente ja keskenduti vastulöögi andmisele ka siseriiklikult, koos propagandayritustega välismaalaste jaoks. Vähe sellest, väikeste, kuid rahva elu seisukohast oluliste asjade ajamine läks mõnel pool keerulisemaks. Udmurdimaal oli kohalikel aktivistidel kavas võimud udmurdi gymnaasiumi likvideerimise pärast kohtusse kaevata, kuid pärast rahvusvahelise soome-ugri teemalise võitluse algamist ei olnud sel enam mõtet: kaotus oli prognoositav.
Siiski on nähtavaks saamisest kasugi olnud: päris kõik, mida Venemaa välismaalastele näitamiseks teeb, pole soomeugrilastele kasutu: Marimaal on käima pandud marikeelne raadiojaam, mis peab marisid presidendile ustavaks kasvatama. Ka Mordvas on ersa- ja mokšakeelsete raadiosaadete mahtu suurendatud kolmele tunnile päevas jne.
Kuid ikkagi oleks parem olnud, kui Venemaa soomeugrilased oleksid end ise nähtavaks ja teinud, sest samal ajal, kui eurooplased tegid soomeugrilasi nähtavaks, otsustas Venemaa konstitutsioonikohus, et Tatarimaal tohib tatari riigikeelt kohustuslikult õpetada. Ja siiamaani on mari keele ja rahva seis nii Tatari- kui Baškiirimaal parem kui kodus.
* * *
Mari Eli Vabariik on Venemaa autonoomne piirkond. Asub Volga föderaalringkonnas. Piirneb Nižni Novgorodi oblasti, Kirovi oblasti, Tšuvaši Vabariigi ja Tatarstani Vabariigiga. Riigikeelteks (государственные языки) on mari (niidu- ja mäemari) ning vene keel.
moodustavad rahvastikust 43,3%, venelased 47,5%, tatarlased 5,9%. Lisaks on Mari Elis elamas veel rohkem kui 50 eri rahvuse esindajaid. Nad moodustavad 3,3% rahvastikust ja arvukamad neist on tšuvašid, udmurdid, mordvalased ja ukrainlased.
Maride maa on ajaloos olnud seotud Kasaari kaganaadi, Volga bulgarite riigi, Kuldhordi ja Kaasani khaaniriigiga. Venemaa koosseisu kuuluvad Mari Eli alad 16. sajandi keskpaigast. 20. sajandi alguses oli maa jagatud Kaasani, Vjatka, Nižni Novgorodi, Ufa ja Jekaterinburgi kubermangu vahel.
■ 4. novembril 1920 moodustati Mari autonoomne oblast.
■ 1936. aasta Nõukogude konstitutsiooniga muudeti Mari autonoomne oblast Mari ANSV-ks.
■ 1990. aasta 22. detsembril võttis Mari ANSV Ylemnõukogu vastu deklaratsiooni vabariigi riiklikust suveräänsusest.
■ 8. juulist 1992 on vabariigi ametlik nimi Mari Eli Vabariik.