Keskmiselt iga kahe nädala jooksul sureb maailmas välja yks keel ning lingvistide hinnangul hävivad koos keelelise rikkusega ka inimkonna teadmised iseendast ja elukeskkonnast.
Pennsylvania ylikooli Swarthmore’i kolledži lingvistikaõppejõu David Harrisoni sõnul yletab keelte kadumise kiirus isegi liikide hävimise tempot. Tema arvates mõjutab see omakorda kogu elukeskkonda, kirjutas Postimehes Evelyn Kaldoja.
«Suuremat osa sellest, mida me teame liikidest ja ökosysteemidest, pole kuhugi kirja pandud, see on ainult inimeste peades,» tõdes Harrison. «Me näeme oma silme ees inimeste teadmistepagasi õhenemist.»
Hävivad teadmised
«Kaotades keele, jääme ilma sajandite jagu inimeste mõttemaailmast aja, aastaaegade, mereolendite, põhjapõdra, söödavate lillede, matemaatika, maastike, myytide, muusika, tundmatu ja igapäevase kohta,» selgitas Harrison uudisteagentuurile AP. Tema hinnangul pole ka praegustest keeltest rohkem kui pooli iialgi yles kirjutatud.
Ajakirja National Geographic andmeil on umbes pooled 500 aastat tagasi eksisteerinud keeltest nyyd kadunud. Nende seas näiteks tasmaania ja etruski keel. Tänapäeval on aga keelte kadumise tempo muutunud järjest kiiremaks. Teadlased usuvad, et praegusest 7000 maailma keelest pooled kaovad selle sajandi lõpuks.
Harrisoni andmeil on maailmas kymneid kui mitte sadu keeli, mida räägib vaid yks või paar inimest. Samal ajal leidub ka keeli, mida ei valdagi enam keegi ning leidub vaid yksikuid, kes neist aru saavad.
Leidub juhtumeid, kus looduskatastroofi tagajärjel on kadunud terve keel seda rääkinud kogukonnaga. Yldiselt aga ei sure keeled yleöö, vaid koos neid rääkivate viimaste vanade inimeste kadumisega.
Hukule määratud
National Geographic tõdeb, et 50 USAs California osariigis säilinud kohalikust põliskeelest ei õpetata mitte yhtegi koolis. «Keeled, mida lapsed ei õpi, pole mitte lihtsalt ohustatud – need on määratud hukule,» nentis Utah’ ylikooli lingvistikaprofessor Lyle Campbell.
Elavate Keelte Instituudi direktori Gregory D. S. Andersoni väitel satub keel ohtu siis, kui seda kasutav kogukond leiab, et see on takistuseks. Esimesena võivad nii otsustada lapsed, kui nad mõistavad, et laiemalt levinud keeled on kasulikumad, rääkis Anderson.
Kõige rohkem muret teeb lingvistidele Austraalia olukord. Seal on hävimisohus 153 põliskeelt. «Austraalia on hämmastav koht, sest inimesed on seal elanud 50 000 aastat ja esindavad katkestamatut sidet minevikuga. Seda kusagilt mujalt Maa pealt ei leia,» tõdes Harrison.
«Seal saab tõesti heita pilgu inimeste eelajaloole ja mytoloogilistele uskumistele, mida nad on loonud ja edasi andnud suuliselt, igasuguste kirjutiste abita, lisas ta.»
Suvel leidsid keeleteadlased Austraaliast kolm magati ke ja kolm yawuru keele rääkijat. Meeldivaimaks yllatuseks oli neile aga sygavalt sisemaalt leitud mees, kes oskas vähesel määral juba hävinuks kuulutatud amurdagi.
Lingvistid pyyavad neid haruldasi keeli yles kirjutada ja lindistada. «Me alustame 100–200-sõnalise põhinimekirjaga,» kirjeldas Anderson oma tööd. «Seejärel vaatame iga sõna nende rääkijatega yle, tegemaks kindlaks, et me transkribeerime neid õigesti, ning proovime neid korrata.»
Andersoni jutu järgi valmistab põlisrahvaste esindajatele tihti päris kõvasti nalja see, kui keeleteadlased nende sõnu järele öelda pyyavad. «Sel kohal puhkevad nad tavaliselt naerma, sest me oleme neid kohutavalt valesti hääldanud... või siis teinud sõna, mis kõlab nende jaoks roppusena,» märkis ta.