Loo pealkirja laenasin arheoloog Vello Lõugasega tehtud intervjuust. Niimoodi ytles Saaremaa juurtega teadusemees (ema on pärit Kaugatomalt) tosin aastat tagasi, kirjutas Aare Laine Oma Saares.
Tänavu 6. aprillil oleks tunnustatud arheoloog saanud 70-aastaseks. Vello Lõugas läks toonela radadele 21. mail 1998. aastal. Teadlase tuhastatud põrmust sai „toidet“ ka Kaali järv, mida Vello Lõugas pyhaks paigaks pidas. Kaalis käis end pooleldi saarlaseks arvanud Lõugas aastaid ekspeditsioonidel. Ikka ja jälle meelitas genius loci (koha vaim) nii teda kui paljusid teisi teadlasi saladuslikku paika uurima.
Esmaspäeval, 17. septembril on synniaastapäev Ago Aaloel (80), kelle nimi koos kraatriuurija Ivan Reinwaldi nimega on raiutud Kaali paigaldatud mälestuskivvi.
Neile kahele oli pyhendatud tänavune yleriigiline meteoriitikapäev Kaalis. Teenekas Kaali kraatrite uurija, Ago Aaloe õpilane, Eesti meteoriitikakomisjoni teadussekretär Reet Tiirmaa yllitas varalahkunud teadusemehe (5.XII 1980) 80. synniaastapäevaks raamatu „Portree Ago Aaloest“.
Reet Tiirmaa kirjutab: „Kui 1955. aastal akadeemik Karl Orviku suunas noore teaduskandidaadi uurima Kaali meteoriidikraatreid, ei osanud ta oletadagi, et tal tuleb kogu oma edasine elu pyhendada meteoriidikraatrite uurimisele. Ta kiindus elu lõpuni jäägitult Kaali ja kogu Saaremaa loodusesse ja sealsetesse kylalislahketesse inimestesse.
Aastad 1955–1980 olid Ago Aaloe kui juhtiva Eesti meteoriitiku tegevusaeg. Esimesed meteoriitika-alase uurimistöö kogemused sai Ago Aaloe Kaali ja Ilumetsa kraatrite uurimisel.
… Peakraatri uurimist alustas Ago Aaloe 1960. aastal. Selle ja 1963. aasta välitööde käigus õppis ta tundma peakraatri ida- ja läänenõlva ning puhastas Ivan Reinwaldi 1927. aastal rajatud šurfid. 1965. aasta välitöödel, mil syvendati peakraatri lõunanõlval olevat šurfi 8 meetrini, avastas ta bretšaläätsedes löögikoonused – meteoriidi plahvatuskraatrite põhitunnused.
… kuna Kaalis olid seni ainsad tõestatud ja suhteliselt hästi uuritud meteoriidikraatrid Nõukogude Liidus, saabus Kaali kogemusi omandama rida juhtivaid meteoriitikuid Moskvast, Kiievist, Irkutskist ja mujaltki. Saaremaal korraldati mitu meteoriitikaalast nõupidamist ja NSVL Teaduste Akadeemia Meteoriitide Komitee laiendatud pleenum, millest võtsid osa paljud nimekad teadlased. Nende ettevõtmiste hingeks ja yheks läbiviijaks oli alati Ago Aaloe.
Suurt rõhku pani Ago Aaloe meie meteoriidikraatrite kaitseabinõude väljatöötamisele ja kaitse propageerimisele. Tema eestvedamisel laiendati Kaali geoloogilist kaitseala 4,7 hektarilt viiekymne hektarini, ehitati väike näitusepaviljon, mille ekspositsiooni vahendusel võis tutvuda Kaali kraatrite, Saaremaa geoloogia ja looduskaitse kysimustega.
Oma artiklites rõhutas Ago Aaloe korduvalt Ivan Reinwaldi mõtet, et Kaali uunikum vajab oma muuseumi, mis vääriliselt peegeldaks selle loodusharulduse ehitust, iseloomu, tekkelugu ja uurimise ajalugu. Samal ajal oleks muuseum ka kohalik uurimiskeskus ja kraatrivälja kaitse eest hoolitsev organ. Tema unistus täitus alles 2005. aastal, kui valmis Kaali kylastuskeskus meteoriitika- ja kivimuuseumiga.
Ago Aaloed võib teenetelt julgesti kõrvutada Kaali kraatrite meteoriitse tekke tõestaja ja uurija Ivan Reinwaldiga. Seetõttu pystitatigi nendele kahele uurijale Kaalis 1984. aasta septembris teisel vabariiklikul meteoriitikapäeval yhine mälestuskivi.“
Akadeemik Anto Raukas on oma korduvates esinemistes toonitanud meteoriitika osatähtsust Eesti tutvustamisel kogu maailmas.
„Meteoriitika on toonud Eestile väga palju au ja kuulsust. Kaali kraatrite meteoriitne päritolu tõestati 1937. aastal, seda esimesena Euroopas ja teisena maailmas, Ameerika Yhendriikides asuvate Arizona kraatrite järel. Eesti teadlased on osalenud väga paljude kraatrite uurimisel endise N Liidu aladel. Meie meteoriitikud on väga kõrgelt hinnatud,“ rõhutas akadeemik Raukas.
Kaali tõmbas Vello Lõugast eriliselt
“Ilmselt tema juurte tõttu kujunes Saaremaa Vello Lõugase lemmikuurimisobjektiks. Ta nimetas Saaremaad suureks vabaõhumuuseumiks, kus suhteliselt väikesele maa-alale on kontsentreeritud hulgaliselt ajaloolisi mälestusmärke, neid võib leida lausa igal sammul, tuleb vaid osata näha.
Kaali meteoriidikraatril oli Vello Lõugase jaoks eriline tõmme. Tema juhtimisel seal aastatel 1976–1979 teostatud arheoloogilised väljakaevamised on leidnud värvika tõlgenduse 1996. aastal ilmunud raamatus „Kaali kraatriväljal Phaethonit otsimas“, kus Lõugas kinnitab: „Maailmas pole teada teist nii huvitava ja värvika biograafiaga meteoriidikraatrit, kui seda on Kaali peakraater.
Taevane päritolu, järvemäe ymber enam kui paar tuhat aastat tagasi pystitatud kivimyyr, lisaks järve enda tõhus kaitsevõime (setetest eralduva väävelvesiniku näol), mis muutis ta tõepoolest ligipääsmatuks ja puutumatuks – see kõik teeb Kaali järvest kahtlemata Põhja-Euroopa kõige suurejoonelisemate kontuuridega ohvripaiga. Ohvripaiga, mille tõelist sisu varjab veel suur kysimärk! Kuid viimase ja tähtsaimani – järve ohverdatud esemeteni pole me veel jõudnud.”
Nii kirjutas Vello Lõugasest ajaloolane Peep Pillak.
Paljud saarlased mäletavad Vello Lõugast kui põnevat jutuvestjat. Meenub aastatetagune suvepäev kui kadunud raadiokolleegi Harry Matskiniga Kaali sõitsime. Yllatusena võttis meid kraatri vallil vastu Vello Lõugas. Erudeeritud teadusemees pidas meile kahele enam kui pooletunnise loengu. Mõlemad Matskiniga kahetsesime, et reportermagnetofoni kaasa ei võtnud. Hiljem on ajakirjanikutöö mind Vello Lõugasega mitu korda kokku viinud. Õnneks on säilinud kassett 12 aasta taguse salvestusega.
Kirjakatke tollasest jutuajamisest
Mis on haruldasemad leiud, mis teadusele erilist huvi pakkunud?
Vello Lõugas: See on alati raske kysimus. Mis on publikule huvitav, ei tarvitse arheoloogile endale huvitav olla. Publik ootab efektseid leide – kulda ja hõbedat, hõbevalget. Tegelikult oleme ka seda leidnud. Saatuse tahtel on nad õigel ajal ja õiges kohas välja tulnud. Tuletame meelde Kaali kaevamiste algust 1976. aastal.
Tänu kirjanik Lennart Meri „Hõbevalgele“ oli uurijate huvi Kaali järve vastu ysna suur. Siin käisid isegi Moskva meteoriitikud. Nad otsisid meteoriitset rauda, aga leidsid ka midagi muud. 1976. aastal tuli kaldale tehtud šurfist huvitavaid muinasaja asju välja. Kui hakkasime ymbrust kaevama, siis tuli prooviaugust 40 sentimeetri kaugusel välja hõbevalge.
See oli yks hõbeaare. Kujutan ette, et kui oleksime esimese proovišurfiga kohe hõbeaarde kätte saanud, siis millised ambitsioonid oleksid tekkinud, millised lootused… et järv ongi hõbedat täis, samuti kaldad. See oli siiski kyllaltki haruldane leid, yks vanemaid hõbeaardeid Eestis yldse.
Vello Lõugas on varasemas Oma Saares kirjutanud Saaremaast kui muinasgermaanlaste pyhast saarest.
„Selles loos on kaks fakti kõrvutatud. Yks on antiikautorite niisugune märge, et kusagil siin Euroopa põhjaosas on ookeanis pisike salapärane saar, kus on kõikide pilkude eest varjatud järv. Kes on Kaali järve ääres käinud, see teab, et olles veepiirist vaid mõnekymne meetri kaugusel, ta järve ei näe. Kõrge vall piirab vaadet järvele. Seal käisid germaani hõimud, sealhulgas ka taanlased, regulaarselt ohvritalitusi pidamas. Selle tõttu nimetatigi seda pyhaks või tabuliseks saareks.
Teisest kyljest tegelen juba aastaid sellise arheoloogilise programmiga leidmaks Saaremaalt rooma-rauaaja muistiseid. Hoolimata kõige visamatest otsingutest ja paljudest kaevamistest, on tulemus olnud null. Ma ei ole leidnud nende sajandite muistised siit.
Järelikult on nii Saaremaa kui ka osalt Läänemaa ajaloos mingi must auk. See kestab umbes sajandast aastat kuni neljasajanda aastani pärast Kristust – ei ole juhuleide, ei ole kalmistuid. Midagi on siin juhtunud. Saaremaa on ju meie eelpost Euroopa poole.
Väga rikkad on leidude poolest Ida-Preisi rand, ka Läti ja Leedu. Saaremaal aga täielik tyhjus. Kas saarlased olidki saarlased, kui nad aastal 400 siia tulid? Kultuur on siin ypris germaanipärane. Ilmselt on skandinaavia mõjutused väga tugevad olnud. Seda on märgata nii kalmeehitustes kui ka leiud räägivad sellest. Saaremaal on skandinaavianäolisust palju rohkem kui teistes Eestimaa maakondades.“
Arheoloogid Ants Kraut ja Tanel Moora tõdesid, et Kaali kraatreid tuleb tasa ja targu edasi uurida. „Siin jagub tööd veel mitmele põlvkonnale ja paljudele teadlastele,“ märkis Tanel Moora.
Hoidkem siis seda pyha paika ja oodakem teadlastelt uusi avastusi!
Pilt: Kaali järv, Arne Ader