Eesti Vabariik on oma synnist saati deklareerinud, et siin riigikirikut ei ole ja riik tagab igayhele sydametunnistuse-, usu- ja mõttevabaduse võimaluse. Samuti on kirikutesse ja usuyhingutesse kuulumine vaba, kirjutas Peeter Järvelaid Pärnu Postimehes.
Kui kysida inimestelt tänavalt, mida nad arvavad välipreestritest, siis võib arvata, et paljud seostaksid selle ameti praegugi veel Jaroslav Hašeki vahvast sõdurist Švejkist kõnelevast kultusraamatust meelde jäänud välipastori Otto Katziga. Seda, et minu sõnad pole õhust võetud, kinnitavad politseis kaplaniteenistust looma kutsutud inimesed ise. Kaplaniteenistuse peakaplani Jaan Jaani sõnade järgi pelgavat Eesti inimene vaimulikku.
Reformide reformide reformid politseis
Kolme aasta jooksul on politseitöötajate arv vähenenud 400 inimese võrra ehk natuke vähem kui kymme protsenti. Kas laseme sama hooga edasi, kurvastame põhjendatult iga kurbade tagajärgedega liiklusõnnetuse yle ja paneme kymne aasta pärast tööjõu lahkumise tõttu politseiameti kinni? Või siis teeme ka lõpuks midagi? Siseminister Jyri Pihl väidab: “Meil ei ole põhjust rääkida, et meil on politseinikest puudu, sest tuleval aastal on meil 3400 politseiametniku palgaraha ja nende inimestega tuleb politseitöö ära teha.”
Praegu väga väikese palgaga läbi ajaval konstaablil on keeruline aru saada, kuidas tagatakse “3400 politseiniku palgarahaga” Eesti Vabariigis avalik kord ja kodanike julgeolek.
Mida peaksid tegema kaplanid politseis? Rahva hulgas on tuntud ytlus, et “annab jumal ameti, kyll ta siis mõistuse annab”. Kui Eesti politseis on aastaid tööd tehtud, et politseisysteemis töötavad inimesed oleksid erialaselt haritud ja nende suhtes käitutaks õiglaselt, siis on see tähendanud seda, et politseisysteemis toimib selge karjäärisysteem, mis seotud töötajate erialase hariduse ja professionaalse kogemusega.
Sellel foonil kõlab veidi dissonantsina ajakirjandusse lastud teade, et “õige pea ootab uut peakaplanit ees kuus nädalat Paikuse politseikoolis ning hiljem veel viis nädalat praktikat. Seda selleks, et tulevikus politsei hingeellu sisse elada, näha, mida nad mõtlevad ja kuidas politsei töö välja näeb”, nagu Jaan Jaani ise selgitas. Kaitseväe kaplaniteenistuse kogemus on näidanud, et sõdurite hulgas omavad autoriteeti vaid need kaplanid, kes läbi teinud kaitseväelise ettevalmistuse ja eriettevalmistuse välismissioonideks ja kes näidanud end võrdse võitlejana kriisikolletes, mis sisuliselt sõjakolded.
Seega on kaplaniteenistust politseis hakatud yles ehitama veidi valesti. Kui on tõsine soov politseid aidata, peaks tulevane kaplan läbima vähemalt Paikuse politseikooli täiskursuse ja alustama teenistust konstaablina, täites selle kõrvalt kaplaniylesandeid. Nyyd paistab kujunevat olukord, kus politseis tegutsemist alustavate kaplanite endi arvates “kaplan on niisugune vaimulik, kellel ei ole oma kirikut või oma kogudust ja kes töötab väljaspool kirikut” (ajaleht Eesti Elu, Toronto, 25.09.2007).
Seega on tunne, et Eesti riik kavatseb politsei eelarvest hakata palka maksma mitmele kirikuõpetajale (ajakirjanduses on räägitud kuni kuuest palgalisest kohast, rääkimata abitööjõust). Kui vaadata meie kaitseväe senist kogemust (senine peakaplan oli kolonel), peaks selle analoogia järgi peakaplan olema vähemalt prefekti palgaga ja prefektuuride kaplanid politseidirektori palgaga.
Olukorra teeb koomiliseks see, et võttes väidetavalt eeskuju meie kaitseväest, tuleb “politseikaplanaati yks luterlane, yks õigeusklik, yks baptist ja tingimata ka yks naine”. Kuna Eestis on neli prefektuuri, siis kujutage ette, milline on riigis usuvabaduse teostamise võimalus, eriti veel karmi käsuliini omavas organisatsioonis nagu politsei, kui prefektuuridel on valida, kas hingeabi jagab prefektuuri politseinikele tulevikus “luterlane, baptist, õigeusklik või naine”.
Eesti politsei pidev strukturaalne reformimine saab vaid suurendada pingeid organisatsioonis. Seetõttu on imelik, et kui politseis on aastaid tegutsenud professionaalsed psyhholoogid, kellel väidetavalt pole õnnestunud olukorda leevendada, loodetakse nyyd see ylesanne panna kaplanitele.
Samal ajal pole politseisysteem olnud valmis tõsiselt investeerima yhe tõsise kompetentsikeskuse loomisse, mis võiks olla loodud koostöös sisekaitseakadeemiaga ja mis võiks asuda näiteks Paikuse politseikoolis. Politseitöö on keeruline ja tekitab paratamatult selle töö tegijates suuri sisepingeid. Ka nõuab see töö spetsialiseerumist.
Ei tohi lasta kujuneda olukorda, kus teatud ameteid vaadatakse organisatsioonis mingil ajal kui “trahviroodu” saatmist. Suured struktuurimurrangud peaksid käima ikka inimeste õigeaegse ettevalmistamisega töökohavahetuseks.
On selge, et kuigi Pihl ei taha lõplikke protsente rõhutada, tahab ta kiirelt teha suured personalimuudatused, mis tähendaks, et kui praegu on politseis 3400 politseinikust ligi 1300 seotud kriminaalasjade lahendamise ja uurimisega, siis tulevikus võiks neid olla 600–700.
Kui veidi syveneda meie politsei arengusse, leiab erapooletu vaatleja põhjusi, miks politseisysteemis on praegu puudus liiklusjärelevalve, korrakaitse ja ennetustööga tegelevatest politseinikest. Kui reformida järjekordselt organisatsiooni kiirustades ja omamata kyllaldaselt ressursi selle lõpuleviimiseks, pole välistatud, et mõne aasta pärast otsib uus siseminister politseiorganisatsiooni puuduvaid kriminaalpolitseinikke.
Praegu serveeritakse imevahendina politsei probleemidele kaplaniteenistust, sest politseitöös on väga palju pingeid. Nyyd peaks kaplanite ylesanne olemagi see, et pyyda politseinikke säästa läbipõlemisest. “Kaplani ylesanne ongi kas või pisut leevendada seda, et politseitöötajad läbi ei põle,” rääkis värske peakaplan Jaan Jaani politseitööst. Kas seda loetakse aga kriisis olevas organisatsioonis kyllaldaseks?
Politsei vajab tugevat tagalat
Meie politsei on tubli ja eriti suudab ta end kokku võtta kriitilistel hetkedel. Kuid ähmane paistab olevat meie politsei tugistruktuuri olukord. Politsei ja kaitsevägi on struktuurid, kus mundrikandja ei saa sageli oma õigusi samal tasemel taga nõuda, kui seda saavad teised kodanikud. See tingib vajaduse, et politseimundri kandjad saaksid ise määrata, kui palju nad vajavad oma tööde tegemiseks abijõudu. Muidu ei lõpe poliitikute mängud kaadriga kunagi.
Kujutage ette yhe meie tippsportlase kohta abijõude kuni kymme inimest. Ilma abijõududeta enam maailmatasemel spordis läbi ei saa.
Jõustruktuuridki vajavad meeskonda, kes hoolitseb nende eest ja seisab päeval ja öösel meie kaitsel. See meeskond ei saa lõputult vahetuda ja olla vallandamise surve all, kuid siiski ei tohiks kunagi enam juhtuda olukorda, kus meie konstaablid saadetakse kivirahe alla, kui meestel on peakatteks vaid nokkmytsid.
Politseis on vaja luua meeskond ja see tagab edu tulevikus. Ministrite või peadirektorite kampaaniad “kogu politsei autodesse” või midagi sellesarnast ei saaks toimuda, kui meil oleks selged proportsioonid, mitu abijõudu saab palgata yhe mundrikandja kohta ka politseisse. Praeguses olukorras on politseis kaplaniteenistuse loomine sattunud selgelt mitte kõige paremale ajale.
Jaan Jaani arvab avalikkust informeerides, et kaplanid suudavad ehk väga palju, elukogenud kaplan Tõnis Nõmmik piirab seda tegevuse võimalikku efekti jällegi liiga kitsalt, väites: “Kaitseväes ytleme, et kui kaplan ka yhe suitsiidi aastas ära hoiab, on ta sellega oma palga teeninud.”
Kui utreerida võimalikku tulevikupilti, võib tekkida näiteks olukord, mille me leiame kirjanduses vanalt healt Jaroslav Hašekilt: “Kui Švejk hommikul välipreestri tuppa astus, leidis ta viimase diivanil lamamas ja selle yle pingsalt järele mõtlemas, kuidas võis juhtuda, et keegi oli ta säärasel viisil täis teinud, et ta pyksepidi nahkdiivani kylge kinni kleepus. “Teatan alandlikult, härra feldkuraat,” ytles Svejk, “et te öösel …” Ja mõne sõnaga tegi ta välipreestrile selgeks, kui rängalt ta eksib, arvates, et keegi teine on ta täis teinud.”
Peeter Järvelaid, professor, sisekaitseakadeemia rektor 2003-2005