Kolmanda aastatuhande lõpus e.m.a muutus eestlane paikseks, hakkas kasvatama kodustatud sarvloomi ning vilja. Seda ajajärku võib lugeda ka eesti leiva alguseks. Vanemal ajal tehti odraleiba, kuid käesoleva sajandi algusest, seoses talirukki kasvatamisega, hakati kypsetama hapendatud rukkileiba, kirjutas Meie Maas etnograaf Tormi Jakovlev.
Lyhidalt toimus leivategu järgmiselt. Hommikul pandi leivalõimesse tegu hakkama ja järgmise päeva õhtupoolikul sai leiba juba sõtkuma hakata. Vahetult enne sõtkumist lisati sool, misjärel jäeti tainas kerkima. Leivaahju viimise aegu vormiti valmis pätsid. Leivad pandi ahju leivalabidaga ja kypsetati eelnevalt ahjuluuaga puhtaks pyhitud ahju põrandal või kapsalehel. Lõime põhjast kaabitud taignajääkidest tehti katsekakk, mis kõige kiiremini ära kypses ja mida sai ka kõige esmalt mekkida. Lee paistel võidi kypsetada ka paistekakku.
Leib oli eestlase põhitoidus, seda peegeldavad ilmekalt ka eestikeelsed sõnayhendid, nagu näiteks leivaisa, leibkond, leiba yhte kappi panema. Iga muud sööki nimetati leivakõrvaseks.
Leivategu ja uskumused
Nii nagu kõigel viljaga seonduval, on leivateolgi tihe seos uskumustega. Leivateo ajal ruumis põrandat ei pyhitud. Leiva sissesegamisest kuni kypsetamiseni oli lõime alt põrand pyhkimata – loodeti leiva tulu (Kaarma). Selle käsu vastu eksimine toonud Viljandimaa andmeil kaasa lausa surma. Yle kogu Eesti on tuntud tõekspidamine, et leivategemise nõu peale ei tohtinud panna vedelikuga täidetud anumat, sinna ei tohtinud panna ka kirvest, nuga või luisku ega seepigi. Kes leivanõu peal istub või seal koguni sööb, sellel kasvab suur kõht. Õige perenaise leivalõimest ei tohtinud juuretis kunagi otsa lõppeda. Kiire hapnemahakkamise huvides pole mõnel pool pärast tegu lubatud leivanõu kaaneta seisma jätta ehk keelatud leivanõu pesemine sootuks. Igatahes pidanud tyhjale nõule tegema ristimärgi.
Kui tainas õigesti hapnema ei läinud, otsiti vanemal ajal abi sigadelt – “anda nõu sigade ette yle lakkuda” (Maarja-Magdaleena). Kui leib hapneda ei tahtnud, arvati põhjuseks olevat ka see, et äkki on kass leivanõus käinud. Selle vastu leiti rohtu nõus kassikarvade põletamise või leivanõu alla seapahna panemise abil. Õiget hapnemist arvati soodustavat ka leivalõime katmine või löömine meesterahva rõivastega, “kui leiva keha hukkus, löö poisi rõivastega, siis läheb ta õigeks” (Kaarma). Naisteriietega kaetud nõus pole leivahapnemist lootagi – pandagu aga meeste riided peale. Kui leivategu hapnedes nõust välja tuleb, saavat pahandust.
Leivanõuga seotud käsud-keelud on ysna yhtlased yle kogu Eesti ja neist kinnipidamist on peetud leivateo õnnestumise tagatiseks. Leivateo, nii nagu õlleteo juureski oli keelatud peeretamine – haisu tõttu võisid leivad ahjus kypsedes lõhki minna või kypsetajal kyyr selga jääda. Lõhkist leiba ei peetud aga heaks märgiks. Olenevalt sellest, kas pragu oli risti, pikuti või mõnda teist moodi, ennustati pere lagunemist, syndi, surma jms.
Kes enne sõtkumise lõppu joob, sel läheb leib vesiseks või saab sõtkuja joodikust mehe.
Leibade vormimisel jälgiti endeid
Leibade vormimise juures ei kohta me muidu nii tavalisi käske ja keelde, siin on põhiliseks ended, mis seotud mehelesaamise või lapse synniga. Kui leivavormimise ajal juhtus näpp pätsi sisse sattuma, ennustas see taresse surma või tite syndi. Kui leivad ning katsekakk ahju said ja ahju uks oli kinni, hakati mõtlema leibade kerkimisele ahjus. “Kui leivad ahju pandud olid, tõsteti lapsed ahju ees yles ja öeldi: tõuse, tõuse, kakukene, kasva, kasva, lapsuke.” (Kaarma) Keskmise suurusega leibade kypsetamiseks kulus paar tundi, vaid katsekakk sai rutem valmis. Pärast leibade ahjust võtmist ei tohtinud ahju tyhjaks jätta, siis pidavat teisel aastal viljapead tyhjad olema. Selleks visati ahju kas või ykski kepp või halg.
Kasvukannikas ja kännikannikas
Leiva otsast lõigatud esimese kannika nimetuseks on yle Eesti kasvukannikas. Selle söömine aitas lastel suureks kasvada ja tydrukutel suured tissid kasvatada. Kes aga lõpukannika ära sõi, see jäi kasvult väikeseks. Kui leiba välja laenati, lõigati ennem pätsi kyljest otsanukk ära – nii ei läinud leivaõnn majast välja. Mahakukkunud leivatykki otsiti nii, et peast märg. Ylestõstetud leivale anti suud. “Pole koguni hea, kui leib selja peal seisab,” öeldakse Kaarmal.
Kõikide leivaga seotud uskumuste eesmärk oli kindlustada perele maitsev leib. Et leival oli vanadel aegadel praegusega võrreldes tunduvalt auväärsem koht ja et sageli kimbutas ka leivanappus, saab tollane käskude-keeldude täitmise hool arusaadavaks. Ei võinud ju seda, mida saadi raske töö tulemusena, inimese mõistmatusega veelgi vähendada.
Pilt: Maavalla koda