Meie kaks lambatõugu, eesti valgepealine ja eesti tumedapealine, on aretatud eesti maalambast, kes ootab veel põlistõuna tunnustamist. 1935. aasta «Põllumehe käsiraamatu» järgi oli eesti maalambal olemas tõuraamat. Tõugu iseloomustab väike kasv, lühike saba, eri värvides vill, väike villata pea, väikesed kõrvad, peened villata jalad jm, kirjutas Rohelises Väravas Kadriann Saar
Praegu elavad maalambad Lääne-Eestis ja saartel, veidi on neid ka Pärnu- ja Võrumaal. Eesti lambakasvatajate seltsi juhatuse liikme Ell Sellise sõnutsi on nende arvu raske määrata, sest ristamine teiste tõugudega on käinud pikka aega.
Mõne aasta eest võtsid teadlased Urmas Saarma juhtimisel proove 212 Lääne- ja Lõuna-Eesti lambalt. Selgus, et neist kaks kolmandikku (143) eristusid geneetiliselt teistest tõugudest, sealhulgas eesti valge- ja tumedapealisest. Maalammast tuvastada ja uuesti väärtustada peaks olema võimalik.
Eestis peeti 2003. aastal 45 000 lammast, keskmine kari oli kümnepealine. Igaüks märkab suvel ringi sõites, kui vähe lambaid nosib karjamaadel. Saaremaale iseloomulikku kadakast karjamaad tuuliku ja valgete villapallidega näeb haruharva.
Tänavusel Saaremaa lambapäeval rääkis mahelambakasvataja Veiko Maripuu, et keskmiseks lambapidajaks Saaremaal on hobitalunik ja et lambaid on saarel kokku 7942.
Talunikud oleksid valmis karja suurendama, kuid lambaid ei saa pidada vaid silmailuks ja pärandkoosluste hoidmiseks. Praeguses Eestis ei ole lammas tululoomana veel kohta leidnud.
Lamba aastaring
Veel mõne põlvkonna eest oli lambakari perele hädavajalik toimetuleku vahend ja teisiti ei olnud mõeldavgi. Lääne-Saaremaal Kõruse külas, kus enne sõda loendati üheksakümmend talu, on praegu ületalveelanikke vaid üksikuid. Ajasin juttu põlise lambapidaja, Oolu talu peremehe Kalju Raikiga, kes kirjeldas lamba aastaringi niiviisi: «Igas talus oli kümmekond lammast, kes lasti õueväravast välja. Karja laste saatel liikus külakari ranna niitudele ja kadakastele karjamaadele. Õhtupoolikul tuldi kenasti tagasi, kusjuures iga talu lambad teadsid, millal keerata oma koju.
Kuni kolm korda suve jooksul läksid mere äärde ka mehed ja naised. Mehed ajasid puiklevad lambad merre, kus naised keerasid looma külili ja pesid villa hoolega puhtaks.
Mihklipäeva paiku jäeti lambad lauta. Siiski, mõnel külmal päikesepaistelisel päeval lasti nad rukkiorasele, et seda harvendada. Siis eraldati ka jäärasid ja vastavalt vajadusele tapeti. Liha soolati, nahad ja soolikad müü di kokkuostjale, kes viis need parkimis- ja vorstitööstusesse. Osa jääri kastreeriti. Jääramunade tagumise kolk säilib Mihkli talumuuseumis. Riist koosneb auguga lauast ja puuhaamrist, millega august läbi pandud munandeid kopsiti.
Pügamist toimetasid perenaised paar korda aastas. Vill kraasiti kaks korda läbi ja kedrati lõngaks. Ühekordne lõng viidi alevikku – vabrikusse riide valmistamiseks, jämedamast lõngast kudusid naised perele sokid- kindad- kampsunid.
heina kui ka saarevihtasid. Lisaks anti vilja ja kartulikoori. Tallesid sündis uttedel üks või kaks, harva kolm. Kui ema talle omaks ei võtnud, anti pojale lutipudelist lehmapiima ja ta kasvas siiski jõudsalt. Karjalaskepäeva paiku lasti lambad taas välja.
Rõõm lõngadest
Suurt rõõmu elust ja lammastest tunnevad Abula külas Uustalu talus elavad Tiiu ja Raivo Kauber, kelle karjas on lisaks kodumaistele tõugudele ka belgia piimalambad. Keemikuks õppinud Tiiu katsetab juba aastaid lõnga värvimist taimede ja seentega. Lõngavärvid on kollakad, rohekad, pruunikad, hallikad, aga ka roosad ja sinised. Abikaasal Raivol on juba valmis minijuustutööstuse joonised, peagi käivitatakse talus juustu tootmine. Perenaine ütleb säravi silmi: «Meie jaoks on see kõik mõnus. Kui teeme midagi hästi, küll siis ka ostja leiame.»
Ell Sellise soovib lambakasvatajaile parimat tulevikku: «Meil on valida kaks teed: kas ajada vana asja, hoides meie põlistõuge, või kasutada teisi tõuge, minnes tõuaretuse teele.» Igal juhul peab lammas eestimaal elama!
Pilt: Maalammaste pesu Saaremaal Triigi kylas, Maavalla koda