On peresid, kus ei pea leivanädalal rääkima leiva söömise tähtsusest. Nendes peredes on leiba kypsetatud aastakymneid, kirjutas Tartu Postimehes Silja Paavle.
Kuigi ahjust värskelt tulnud leib lõhnab isuäratavalt, peaks see enne söömaasumist veidi seisma. Leida Nukka sõnul tahab leib juua ja puhkust – veega niisutatud leib peab rätiku all vähemalt pool tundi seisma.
«Poeleiba ostame harva, sest enda tehtud on ikka kõige parem,» räägib Leida Nukka.
Kodus kypsetatud leiva peal on yles kasvanud nii Leida kui tema abikaasa Aleksander. On kasvanud nende lapsed ja kasvavad lapselapsedki.
Ei tasu leiba väntsutada
Leida leivaks kutsutud pätsideta ei saa 70-aastane proua kuskile minnagi, sest kes on tema kypsetatud leiba maitsta saanud, kysib võimalusel lisa.
«Ega ma kellelegi synnipäevaks lilli enam ei viigi, selle asemel võtan hoopis leivapätsi kaasa,» muheleb naine.
Omal ajal ei võtnud Leida oma ema leivategu kuigi tõsiselt. «Ykskord, kui Sassi ema taaskord leiba kypsetas, pakkus mees, et võiksime ka ise kodus leiba teha,» meenutas Leida. Nii ta ämmalt yle paarikymne aasta tagasi juuretise ehk juurekaku, nagu ta ise ytleb, koju tõi ja kypsetab sellest leiba tänaseni.
Lõhnava leivateo võtab Leida ette iga paari nädala tagant. Valmis leib seisab sygavkylmas ja sealt väljavõetuna maitseb hea. «Kõige parem leib ongi kuu aega vana,» kinnitab Aleksander ja lisab, et kodus kypsetatud leib ei lähe hallitama.
Leida tõestab, et hoolimata muuseumipiltidelt nähtule ja raamatutest loetule ei vaja leiva kypsetamine eritingimusi.
Taigen kerkib vanas emailpotiski ja kypseb hõrguks leivaks päevinäinud elektriahjus.
Juuretise paneb Leida hakkama hariliku leiva kypsetamiseks päev enne ja peenleiva kypsetamiseks kaks-kolm päeva enne. Leivateo päeval lisab ta hapnenud juuretisele jahu ja laseb kerkida – alguses potis ja siis vormis.
Potis kerkivale taignale teeb ta peale ristimärgi. «Mu ema tegi ikka nii – siis taevaisa õnnistab leiba,» selgitab ta ja lisab, et võta sa nyyd uskumustest kinni – ykskord jäi rist tegemata ja siis läks leivategu untsu ka.
Aga kõige tähtsam on leivateo juures ikkagi taigna segamine ja kergitamine. «Mida rohkem segad ja kerkida lased, seda õhulisem ja maitsvam leib tuleb,» tähendab Leida.
Austus leiva vastu
Ja pärast kypsetamist ei tasu leiba väntsutada, Leida sõnul tahab leib siis juua ja puhkust. See tähendab, et leiva pealispinda tuleb niisutada veega ja lasta sel siis vähemalt pool tundi räti all rahulikult seista. Ka rõhutab ta, et esimene leivategu võib minna aia taha, eriti kui seda esimest korda teha omavalmistatud juuretisega. Siis ei tasu aga meelt heita, sest taigen paraneb iga korraga.
Ainus, mis Leidale kogu leivateo juures meelehärmi valmistab, on see, et vajalikku rukkijahu saab osta vaid Lembitu tänavast Tartu Viljaveski poest ning vaid poolesajakilose kotiga. Nii suurt hulka jahu jagub kauaks, sest yhe leivateo peale kulub Leidal umbes kaks kilo jahu ning sellest saab kolm umbes 1,3 kilo raskust leiba.
Koduse leiva söömine ja selle kypsetamine on Leidas tekitanud leiva vastu aukartuse. «Ma ei viska kunagi leiba prygikasti,» tähendab ta. Ja kui teinekord näeb prygikasti servale poetatud leiba, läheb tal meel kurvaks.
Leida korjab kuivanud leivakannikad kokku ja viib maale lammastele. Või siis leotab ta need enne uue leiva kypsetamist vees pehmeks ning lisab taignale hulka.
Leida ytleb, et leivakypsetamises pole midagi keerulist. Peab ainult olema tahtmist ja veidi aega. Ja kui seda juba kord-paar teha, saab see harjumuseks – omatehtud leib on lihtsalt võrratult maitsev!
Tema kaasa pandud päts saab Tartu Postimehe toimetuses otsa enne, kui selle korralikult lahti lõigata jõuan.
Leiva valmistamine
• Juuretise saab ka ise teha. Selleks panna juuretise baasil valmistatud leiva käärud poolde liitrisse vette ja lasta neil seal toatemperatuuril ööpäev seista. Vee asemel võib kasutada ka kefiiri.
• Iga leivakypsetamise ajal tuleks panna veidi taignat purgiga kylmkappi – siis on juuretis alati olemas.
• Leivateo alustuseks panna pool kilo rukkijahu 1,5 liitri sooja veega seisma. Jahtunud segule lisada juuretis.
• Harilikku leiba võib teha juba järgmisel päeval pärast juuretise valmissegamist, peenleiva juuretis tahab seista kauem.
• Leivateo päeval lisada juuretisele veel ca 1,5 kg jahu ja segada seni, kuni taigen lööb käte kyljest lahti.
• Taignat tuleb maitsestada vähese suhkru ja dessertlusikatäie soolaga, lisaks võib panna pähkleid, rosinaid, linaseemneid, köömneid vms.
• Pärast seda lasta taignal yks tund kerkida, kuni taigen on kerkinud vähemalt kahekordseks. Siis panna see vormi ja siluda märja käega siledaks. Pätsidesse tehtud augud juhivad kypsetamisel soojuse ka leiva keskele.
• Vorm tuleks määrida kylgedelt ja põhjast õliga, siis ei jää leib kinni.
• Ka vormis peab taigen tunnikese kerkima. Kerkimine on vajalik, sest liialt vähe kerkinud leib praguneb pärast kypsemist.
• Kypsetamise ajal peab ahjus jälgima kuumust. Kõigepealt kypsetatakse seda 250 °C juures umbes 20 minutit, siis 200 °C juures 10 minutit ja 150 °C juures 10 minutit.
• Pärast ahjust välja võtmist tuleb leivale piserdada kylma vett ning asetada see rätiku alla jahtuma.
Allikas: Leida Nukka
Pilt: Maavalla koda