Juba viiendat korda saadi sygiseses Viljandis kokku, et maha pidada Eesti pärimusmuusika keskuse korraldatav lõikuspidu. See pidu on justkui järelkaja suvisele pärimusmuusika festivalile ning sellel lõigatakse festivali kypsemad viljad, kirjutas Sakalas kultuuriakadeemia pärimusmuusika tudeng Karoliina Kreintaal.
Nagu traditsiooniks on saanud, avati lõikuspidu ylevaatekontserdiga Viljandi kultuurimajas, kus iga artist tutvustas oma kava parematega paladega.
Kultuurimajast liiguti yheskoos kultuuriakadeemia Suurde Tuppa, kus astus yles kuuldavasti Eesti parim torupilliansambel Ro:toro koos Karl Laanekasega.
Untsakad tähistas synnipäeva
Kavaga, mis põhineb meie sugulasrahva hantide muusikal, esines Ro:toro ka suvisel festivalil, ent nyydseks on ta tunduvalt kandvust juurde saanud, sest yks selle liige, kauss-trummimängija Silver Sepp käis Handimaal laule kogumas ja õppimas. Põhikoosseisule andis erksat värvi Karl Laanekask elektrikitarril, imiteerides hantide kandlemängu.
Nagu ytles ansambli liider Cätlin Jaago, ei pretendeeri nad handi muusika autentsele esitusele, vaid kasutavad algmaterjali inspiratsiooniallikana. Kuuldavasti on oodata samateemalist plaati.
Õhtu lõpetas ansambel Untsakad, kes oli äsja saanud 15-aastaseks. Maratonkontsert-tantsupidu kestis ligi kolm tundi, kusjuures väsimuse märke ei paistnud tantsuliste ega muusikute seast.
Kui publikule oli yllatav, et Untsakad ei kasutanud helivõimendust, siis bändile polnud see sugugi võõras.
Ansambli algusaegadel käisid nad ju mängimas rahvamajades. Nad sõitsid kohale liinibussiga ja jäid ikka ka öömajale, et hommikul kohalike käest laululugusid koguda. Kuuldust saigi osa kollektiivi laiahaardelisest repertuaarist, mis on aastate jooksul salvestatud kymnele heliplaadile. Esimese helitehnika ostis bänd alles viie tegutsemisaasta järel.
Uus põlvkond kasvab peale
Lõikuspeo teine päev algas kultuuriakadeemia vilistlase ja õppejõu Cätlin Jaago parmupilli õpitoaga. Esmapilgul primitiivsena näiv instrument yllatas oma rikkalike võimalustega. Kuulmise järgi õpiti lugusid mängima nii parmupilli kui teiste instrumentidega.
Mari Kalkun ja sõbrad esitlesid Suures Toas oma uhiuut plaati «Yy tulõk». Sealsamas andis pärimusliku akordionimuusika kontserdi Kulno Malva.
Kontserdid läksid täissaalile. Muusikute ja publiku vahetu kontakt lõi loomuliku ning turvalise õhkkonna. Tänu helivõimenduse puudumisele hakkas ruumis kõik kaasa mängima ning nyansid muutusid seda kuuldavamaks.
Setumaalt oli esinema kutsutud koguni kaks koosseisu: juba teada-tuntud noorte meeste bänd Zetod ning ysna värske trio koosseisus Toomas Valk, Jalmar Vabarna ja Kristjan Priks. Esimene neist lubas kontserdil pakkuda ka yllatuse ning selleks oli leelokoori Tsibihärbläseq nelja liikme kaasalöömine.
Noorte neidude kandev hääl sobis imetabaselt setu poiste pillimängu ja -lauluga. Nende koostöö peaks kindlasti jätkuma.
Potisetudeks kutsutava trio vanad setu tantsulood ja rännakutel kuuldud viisid kõlavad nõnda, et hea oleks nii kõrvadel kui jalgadel. Teisisõnu: selle maitsekalt seatud muusika järgi on väga mõnus tantsida.
Peole pani tulise punkti eesti ja ukraina pärimust viljelev Svjata Vatra.
Trubaduur taas Viljandis
Tänavuse pärimusmuusika festivali kahtlemata kõige populaarsem esineja Fernando Stern ei pidanud pettuma ka sygiseses lõikuspeos, sest Suures Toas kuulas teda kylg kylje kõrval yhtekokku 250 inimest.
Koos temaga olid laval taas Antti Järvela Soomest ning Maarja Nuut ja Tõnu Tubli Eestist. 22-aastane laulja ja kitarrist esitas ladinaameerika rahvalaule ning omaloomingut.
Fernando Stern leiab, et ta meeldib publikule, sest tema esitatav muusika on eksootiline «Mulle endale on see aga palju eksootilisem kogemus,» lausus ta.
Kulunud väljend, et eestlased on kylmad ja kinnised, Sterni arvates tõele ei vasta: tema on saanud tohutul hulgal emotsionaalset tagasisidet.
Viljandis paeluvad Fernan-do Sterni eelkõige vanad puumajad. Muu seas oli Tšiili päritolu trubaduuril võimalus tõelises eesti saunas vihtlemas käia.
Kuuldavasti plaanib Stern tuleval aastal korraldada Skandinaavias tuuri koos bassist Antti Järvela, viiuldaja Maarja Nuudi ning löökpillimängija Sara Puljulaga. Just Viljandi pärimusmuusika festivalil tahavad nad anda oma viimase kontserdi.
Esimest korda päris ilma võimenduseta
Kui 2006. aasta lõikuspeol korraldati yks kontserdipäev ilma helivõimenduseta ning see igati õnnestus, tekkis idee järgmine festival täiesti ilma võimenduseta teha. Esiteks on sellisel juhul kulutused väiksemad. Teisalt on akustilisi pille väga raske võimendada, sest sel juhul läheb palju instrumendi tämbrilisi omadusi kaduma.
Kindlasti oli see väljakutse nii muusikutele kui kuulajatele — võimenduseta kontserte tehakse ju yha vähem. Häälel ja pillidel lasti aga kõlada nende ehedas olekus ning kuulaja märkas ka detaile, mida pole muidu harjunud tähele panema.
Korraldajate hinnangul läks pidu yle ootuste hästi ning loodetavasti tuleb see sama tore järgmiselgi sygisel.
PIDU
• Pärimusmuusika lõikuspidu peeti 12. ja 13. oktoobril Viljandi kultuurimajas ja Suures Toas ehk kultuuriakadeemia mustas saalis.
• Teoks sai yheksa kontserti.
• Sel aastal oli pidu esimest korda täiesti ilma helivõimenduseta.
Allikas: korraldajad