Mall Hiiemäe kõnetab meie yheylbastuvat ajataju ning selle uinunud dialoogilisust looduse rytmidega.

Mall Hiiemäe, Sõnajalg jaaniööl. Ilmamaa, 10219 (2006).

Mall Hiiemäe artiklite kogumik „Sõnajalg jaaniööl”, mis nägi sel aastal Ilmamaa kirjastuse „Eesti mõtteloo” sarja 73. raamatuna trykivalgust, on loetav ja huvitav valik neist kirjatöödest, mis hiljutise juubilari laiemalt tuntud raamatute kõrval muidu marginaalseks jääda ähvardaksid. Neist laiemalt tuntutest olgu nimetatud ennekõike läbi 1980. ja 1990. aastate ilmunud ning kohe märgilise tähenduse omandanud „Eesti rahvakalendri” köited, erialateadlaste seas aga loomulikult ka tähelepanuväärne „Kodavere pajatused” (1978), samuti mainekas „Folklore Fellows’ Communications’i” sarjas kirjastatud „Der Estnische Volkskalender” (1998) või hiljuti välja tulnud ja lõunaeesti kalendripärimusele keskendunud „Päiv ei ole päiväle veli” (2006), kirjutas Sirbis Madis Arukask.

Kuid Mall Hiiemäe on läbi aastakymnete jaganud oma isikupäraseid tähelepanekuid ja nii teaduslikke kui ka populaarsemaid käsitlusi väga mitmekesisele auditooriumile, mis ulatub kaugemale vaid filoloogilisest tekstidega tegelejate kahisevast ringist. Sellesse raamatusse need nyyd siis tänuväärselt koondatud ongi. Mall Hiiemäe tavalisest mitmekesisema ja hybriidsema ainevalla taga – tema uurimusliku pannoo yks ots algab elusast loodusest ning ulatub pärimuskultuuri elususse – on ootuspärasest teistsugune inimene ja uurija. Oma päritolu ja kasvukeskkonna tõttu ei saa Mall Hiiemäed lugeda tavaliseks eestlaseks, kes on meile tuttav väljal rygajana ning tihti oma vaimsele kartulimaale kinnijäänuna. Mall Hiiemäe dimensioon on kyllap algusest peale olnud teistsugune, vaikselt metsikum, laiem ja hajusamate servadega. Tema Alutaguse päritolu ja metsavahi peres yleskasvamise tõttu tuleks teda pidada eestlaste kui palju räägitud metsarahva yheks vähestest säilinud väärikaist esindajaist. Just mets ja metsa rahvas on Mall Hiiemäele andnud ka teistsugused silmad ja meeled muu hulgas ka inimese ja tema toimetuste märkamiseks. See väide ei ole mingi mystifikatsioon, vaid lihtne nending, millega ilmselt nõustuvad need, kes juubilari lähemalt tunnevad. Kõrvalolevalt sissevaatlik on ka Mall Hiiemäe uurimuste viis, mis ei tyki kunagi olemasolevat oma egoga yle kirjutama ega ära rikkuma.

Käesoleva raamatu ylesehitus annab juba ise hea ylevaate Mall Hiiemäe olulisematest uurimisteemadest. Tema vaate peamised allosad on juba mainitud rahvakalender, aga ka rahvapärase jutustamise ja jutustajate uurimine. Ning kolmandaks erilisem tähelepanu looduse ja inimkultuuri kokkupuutekohtadele nii koosluste kui yksikelukate tasemel. Hiiemäe innovaatilisus pääseski omas ajas esile just jutustamise ja jutustajate uurimisega oma kodukandi ja lähedase Kodavere elustiku põhjal. Ka selle raamatu vastavateemalises allosas „Kes kõlbab, seda kõneldakse” saame me aimu omaaegse elavas keskkonnas toimunud jutuvestmise paeluvast fenomenist, mis on uutel aegadel kirjasõna pealepressiga järjest taandunud. Juba enam kui kolmekymne aasta eest hakkas Hiiemäe kõneldud või kirja saanud teksti juures tähtsustama ja esikohale tooma inimest ennast ja temaga seotut – jutustajat ja olukorda. Sel moel tegi ta sisus ära sammu, mis samaaegselt oli astutud maailma folkloristikas ning on hiljem ja suurema käraga saanud teoks ka siinses inimesega seotud tekstide uurimises. Siin koondatud artiklites leidub ka jutustajate isikute kui nende teemade käsitlusi: räägitakse Lauri Kettusest, Virumaa kylahullust Hulja Uudest, samuti Vene-Tyrgi sõjast ning pärimuses mytologiseerunud koerakoonlastest.

Rahvakalendrile ja rahvapärasele aja- ja ilmatunnetusele keskendunud osa „Kyynlapäevast arvatakse aega” lisab väärtuslikke lähivaateid juba nimetatud Hiiemäe rahvakalendri-alastele raamatutele. Rahvakalendris olulistest või tähelepanuväärsetest päevadest ja aegadest saab siin lugeda jyri- , lauritsa-, tabani- ja maahingusepäevast, hingede- ja jõuluajast. Hiiemäe käekirjale omaselt leiab tähtpäevade kombestik siin kajastamist looduse ja ilmastiku ning traditsioonilise majanduselu, aga ka rahvapäraste uskumuste ja varasemate hypoteetiliste kalendrikihistustest aimamise kontekstis. Iseäranis selle osa esimesi artikleid („Aastajaotustähistes eestlaste rahvakalendris” ja „Kuukalendri pehmed ja kõvad ajad, nädal ja ajaarvamine”) peaksid hariduse huvides lugema kõik need, kelle arusaamises on kalender mandunud märkmikuks mapis või tabeliks seinal. Nii nagu oma jutustamise-alastes uurimustes viitab Hiiemäe meie elava keele traditsioonilise situatiivse kasutamise ununevale rikkusele, kõnetab ta oma kalendriuuringutes meie yheylbastuvat ajataju ning selle uinunud dialoogilisust looduse rytmidega.

Humanitaarteaduslikud piirid ja tõkked yletab Mall Hiiemäe iseäranis oma taime- ja loomariigi alaste kirjutistega, mis on koondatud raamatus allossa „Sõnajalg õitseb jaaniööl”. Neid lugedes saab eriti selgeks autori systeemne loodusetundmine ning vastav tähelepanuvõime, mis teeks au kes tahes eluslooduse uurijale. Neis artiklites, millest suur osa on ilmunud Eesti Looduse numbrites, vaadeldakse erinevate puu- (kuusk, lepp, haab), taime- (sõnajalg, käpalised), putuka- (ämblikud, puugid, koid jt), linnu- (toonekured, kägu, kukk jt), kala- (haug) ning loomaliikide (maod, nirk, ahm) peegeldumist folklooris ning muutuvas inimmõtlemises. Siin kõneleb kõrvuti tippfolkloristiga eriti selgelt looduseuurija ja -hoidja. Hiiemäe on hinnangutes selgelt oma elu elava looduse, mitte aga mugandunud inimese poolel. Nagu märgib autor ka raamatu sissejuhatuses, on need lood mõeldud ennekõike loodusehuvilistele, kuid sama huvitav peaks olema kaasaskäiv pärimustekstide pool, kus kõneleb traditsioonilises kultuuris elanud inimese kui väljasureva liigi hääl.

Raamatu viimane alajaotus „Märgid meie maastikul” sisaldab kohapärimuslikke ning inimese, maa ja vee traditsioonilisi suhteid peegeldavaid artikleid. Kohapärimus uurimisvaldkonnana on paari viimase aastakymne jooksul iseäranis hoogustunud, milles Hiiemäe kui tähelepaneliku uurija teednäitav osa väike pole olnud. Kui botaaniline või zooloogiline loodusetundmine võib tänasele linnainimesele ilmselt yle jõu käia, siis usutavasti mäletatakse veel tähendusega kohti maal ja maastikul – kui mitte enda, siis kas või oma esivanemate elupaikadest. Paigaga seotud mälu ja pärimus on arvatavalt olulisim eestluse hoidja, mis on läbi sajandite Eestist Eesti teinud. On lootustandev, et ka tänases Eestis leidub piisavalt neid, kellele maa, vesi, metsad, mäed ning seal elav põlisasukas ei ole vaid objektistik järjekordses hangeldusskeemis. Nende artiklite sisu võiks ehk avada vurle silmad, kui tema side kodumaaga on mandunud tsiviilrituaalide tsirkuseks ning sagimiseks linnadevahelistel maanteedel.

Peab ikka rõhutama, et mitmekesisele lähteainestikule ning distsipliinide synergiale vaatamata ei ole Hiiemäe oma uurimustes kunagi laskunud aluseta mystifikatsioonidesse. Oma rahvausku ja kombestikku hõlmavates kirjutistes on ta hypoteetilisi seiskohti esitades kainelt reserveeritud, kuid mitte igav. Meie ees on ennekõike positivist, XX sajandil kooli- ja erialahariduse saanud uurija, kelle kujunemisloos mängis suurt osa pärastsõjaaegses Eesti Rahvaluule Arhiivis valitsenud varasem vaimne pärand toonase arhiivijuhataja Herbert Tampere ja teiste kolleegide isikuis. Mall Hiiemäe põhjapanevus ongi tema järelemõtlikkuses, mitte etteruttavas lammutustöös või trenditeadlikus epigoonluses, millest teadus pole vaba meie päevini.

Loomulikult ei sisalda see raamat kaugeltki kõiki Hiiemäe läbi aastakymnete ilmunud huvipakkuvamaid kirjutisi. Õnneks valmis hiljuti ka tema kirjatööde bibliograafia, mis annab systeemse võimaluse ylevaate saamiseks selle väärika uurija pikaajalisest tööst. Mall Hiiemäe on oma kolleegide ja tuttavate ringis liikunud sedavõrd pikka aega, et tema olemasolu ja kompetentsi võetakse yhe nurgakivina pärimuskultuuri ja looduse alastes debattides. Hiiemäe intellektuaalne treenitus ja fyysiline vorm annab lootust, et teda jätkub nõuandja ja eestkõnelejana veel edaspidigi – nagu see on olnud kogu aeg, loomulikule vaoshoitusele vaatamata. On siiski võimalik, et see raamat oleks syndimata jäänud, kui lisaks autorile endale poleks olnud kolleege Eesti Rahvaluule Arhiivist, kes aitasid ja innustasid artiklite valimisel ning käesoleva kogumiku vormimisel. Tänu neile kõigile!

Madis Arukask
Sirp