[text]
Täna on

Ajaleht Sirp avaldas Eva Toulouze ja Laur Vallikivi usutluse Tartu Ülikooli etnograafiaproffessori Art Leetega.

Art Leete: „Ametlik yldarvamus on, et modernne elu tegi põhjarahvastele ainult head, aidates arendada arstiabi, kooliharidust, hygieeniharjumusi, kaasaegset elamusisustust jpm”

Eva Toulouze: Viimane sinu ERMi sarjas avaldatud raamat „Muutused ja meeleheide: põhjarahvad ja nõukogude võim 1920.-40. aastatel” räägib vastupanust. See pole sinu teadustöös uus teema, tegelikult käsitleb seda problemaatikat juba „Kazõmi sõda” (2002). Kuidas sa yleyldse kaua salastatud teema peale tulid?

1991. aastal rändasime praeguse Viljandi kultuuriakadeemia direktori Anzori Barkalaja, Indrek Raudsepa ja veel peotäie sõpradega Lääne-Siberis. Ootamatult hakkas nii yks kui teine handi vestluskaaslane rääkima Kazõmi sõjast, kohalike põliselanike ylestõusust. Jutt tundus tõsine ning kui sattusime Anzoriga Handi-Mansi autonoomse ringkonna pealinna Hantõ-Mansiiskisse, läksime kohalikku arhiivi, ytlesime, et oleme tähtsad yliõpilased ja nõudsime dokumente. Ilmnes, et yhe arhiivitöötaja ema oli samuti ylestõusuga seotud olnud, ning dokumendid toodigi meile lauale. Siis sai endalegi selgeks, et põhjarahvastel oli vastupanuga vägagi tõsi taga. Nii tekkiski siiani kestev huvi põhjarahvaste nõukogudevastaste ylestõusude vastu. Tasapisi on mind hakanud huvitama ka yldisem pilt, see, kuidas nõukogude võimule reageerisid põlisrahvad kogu Siberis ja Venemaa Euroopa-osa tundras. Viimane raamat ongi katse kaardistada kogu Siberi põlisrahvaste vastupanu. Suurem osa andmeid pärineb seejuures erinevatest publikatsioonidest, sest tervet Siberit pole yhel inimesel võimalik oma välitööde käigus katta. Seega on Kazõmi sõja kõrval teiste ylestõusude ylevaated ka suhteliselt skemaatilised. Tänu kolleegide toele olen mingi ylevaate suutnud siiski visandada.


Eva Toulouze: Kuivõrd määrava tähtsusega on sinu arust põhjarahvaste vastupanu sovetiseerimisele nende saatuses? Kuidas see on määratlenud nende praeguse olukorra ja kuidas neid syndmusi mäletatakse?

Yhest vastust on siinjuures raske anda. Välitööde kogemuse puudumine ei luba mul mitmete rahvaste puhul spekuleerida teemal, kuidas suhtutakse tänapäeval nendesse syndmustesse, mis toimusid 60-70 aastat tagasi (Kazõmi sõda algas aastal 1931 ja viimane teadaolev põhjarahvaste relvastatud vastuhakk, tšuktšide ylestõus, toimus aastal 1949). Ilmselt pole suhtumine ylestõusudesse kõikjal yhesugune. Võimalik, et mõnedes kogukondades ylestõuse ei mäletatagi (sest vastupanu jõhker mahasurumine hirmutas inimesi ning oma lastele ning lastelastele nendest syndmustest ei räägitud), Euroopa tundra baptistidest neenetsid näiteks taunivat oma esivanemate osalemist ylestõusudes (sest baptistid ei poolda vägivalda), aga Kazõmi handid (vähemalt sellest piirkonnast pärit intellektuaalid) on oma esivanemate väljaastumise yle uhked. Kazõmi hantide vaimsed liidrid arvavad isegi, et tänu toonasele ylestõusule on just selle piirkonna põliselanike seast võrsunud suur osa handi kultuuritegelasi ning etnilise liikumiste juhte.

1930.-40. aastate põhjarahvaste ylestõusud olid yldjuhul suunatud kollektiviseerimise (põhjapõtrade ja kogukonnamaade yhistamise) ja koolihariduse levitamise vastu (sellega kaasnes laste sunniviisiline viimine kaugetesse internaatidesse). Yhtlasi vastandusid põliselanikud ka nõukogude võimu pyydlustele sugukonnaliidrite ja šamaanide vaenamisel. Igal ylestõusul oli ka oma eripäraseid põhjusi.

Kohati isegi saavutati relvastatud võitluse tulemusena nõukogude reformide aeglustumine (näiteks 1932. aasta Taimõri ylestõusu ning 1930. aastate Jamali poolsaare neenetsite ylestõusu tulemusena). Tavaliselt järgnes ylestõusudele aga hoopis Nõukogude surve tugevnemine, sest põliselanike seni vaikselt ning varjatult toiminud vastupanu sai murtud. Kindlasti tõid ylestõusud kaasa vastavate piirkondade põliselanike nõukogude võimu teravdatud tähelepanu alla sattumise. Nende seas jälgiti edaspidi nõukogudeliku moderniseerimise läbiviimist eriti suure hoolega. Või vähemasti pyyti vaadata, et nad enam pahandust ei teeks.

 

Laur Vallikivi: Kolonialismi teema on viimastel aastakymnetel olnud etnoloogias/antropoloogias väga olulisel kohal. Nyydseks võib öelda, et  kultuuriliste ja etniliste vähemuste kohanemise ja vastupanu suhe pole sugugi nii yhene, kui sageli eeldatud. Mind on näiteks hämmastanud neenetsite pikaajaline vastupanu riigile ja viimase aja kiire kohanemine kristlike fundamentalistide õpetustega. Millisena näed sina vastupanu ja kohanemise vahekorda põhjarahvaste suhtes riigiga? Mil määral on põlisrahvaste vastandumine ja kohandumine kujundanud Põhja põliselanike tänast identiteeti?

Kahtlemata on põhjarahvaste vastupanu ning kohanemise dialektika keerukas. Ning sinu poolt uuritud neenetsite grupi näide on lausa kurioosne ning paradoksaalne. Minu viimane raamat on selles kysimuses kyllaltki kallutatud. Ma ei pööra kohanemisele eriti palju tähelepanu (mõnevõrra kyll arutlen sellelgi teemal). Pigem uurin ma seda, mis toimus enne seda, kui põhjarahvastel tõesti tuli nõukogude võimuga kohanema hakata. Ma näen seda arengut nii, et 1930.-40. aastate ylestõusud olid põhjarahvaste viimane meeleheitlik katse uut moodi muutuste tõrjumiseks. Asi oli ka selles, et nõukogude võimu pakutud muutused jõudsid Põhja kyll hiljem kui Venemaa Euroopa-ossa, ent olid see-eest ka äkilisemad. Kui ikka tšuktšid alles 1949. aastal aru said, et nõukogude võim on saabumas ja neile see eriti ei meeldinud, siis kõneleb see asjaolu tolle režiimi edusammudest Põhjas nii mõndagi. Eks enne ylestõuse yritati nõukogude eluga ikka tasapisi kohaneda (või kohandada seda oma senise eluviisiga). Pärast ylestõuse oli kohanemine aga suuremalt jaolt juba paratamatu.

Nende aastakymnetetaguste ylestõusude mõju kaasaegsele põhjarahvaste identiteedile on kohati ehk isegi tähelepanuväärne, aga olulisem on kahtlemata igapäevane elu, inimeste pyydlused hakkama saada neid konkreetselt puudutavate yhiskondlike, majanduslike ning kultuuriliste muutustega. Oma identiteet kujundatakse läbi paljude argielu tõsiasjade, kogukondlike sidemete ning religioossete kujutelmade ning praktika. Inimeste maailmapilt koosneb loendamatutest pisiasjadest, millest suurem osa toimib vaikselt, ilma et inimesed neid meelde tuletakski. Aeg-ajalt, mõnikord ka mingite väliste mõjutuste tõttu, aktualiseeruvad mingid enesekuvandi osad ning need näivad kesksed, olulised, moodustavad olemise telje. Ning võõras, näiteks etnograaf, näeb tihtipeale asju teises valguses kui kohalikud inimesed. Mis neenetsile, handile või komile on loomulik, võib meile näida kummastav.

 

Laur Vallikivi: Esimeses monograafias „Põhjarahvad antiigist tänapäevani” (2000) oled käsitlenud põhjarahvaste kujutamist, eriti isiksusekirjeldusi lääne teadustraditsioonis. Su viimastes monograafiates räägitakse aga XX sajandi esimesel poolel aset leidnud põhjarahvaste vastupanust nõukogude režiimile. Kui palju on mänginud rolli väljakujunenud stereotyybid Siberi põliselanikest nõukogude võimu nendesuunalises poliitikas?

Ma arvan, et Nõukogude riigi põhjarahvaste poliitikas oli oluline eeskätt yldine evolutsionistliku taustaga arusaam tsiviliseeritud ning metsikute rahvaste suhetest. Selle vaate kohaselt võisid metsikud rahvad (antud juhul siis põhjarahvad) tsiviliseeruda ainult arenenumate rahvaste abiga. Samas mõjutas põhjarahvaste kuvand nendesuunalist poliitikat kohati hämmastava detailsusega. Nõukogude võimu surve oli 1930. aastatest tugevam nendes piirkondades, kus teadlaste, ametnike ja rännumeeste andmetel elasid grupid, kes olid „mittedenatsionaliseeritud”, s.t kelle traditsiooniline kultuur oli paremini säilinud, kes suutsid end ise ära majandada ning kes olid iseloomult uhkemad. Ning mitmetes seesugustes piirkondades puhkesid kohe ka ylestõusud. Seega ei mindud „tsiviliseerima” ning abistama mitte eeskätt neid, kelle olukord oli tõesti halb, vaid neid, kellel seda abi eriti tarvis polnudki. Ning tugevamad grupid pidid siis omakorda oma nõrgemaid naabreid mõjutama nõukogude reforme järgima. Seda poliitikat nimetati enesemõjutamiseks. Mulle tundub, et stereotyypidel oli põhjarahvaste sovetiseerimise protsessis teatud tähtsus, olgugi et seda pole tegelikult päris lihtne selgelt välja tuua. 1930. aastate keskpaigast lõppes igasugune põhjarahvaste erikohtlemise poliitika: nad loeti tavaliste nõukogude kodanike hulka. Sellest saadik polnud enam ka mingi eriline kuvand oluline.

 

Eva Toulouze: Kas põhjarahvaste vastuhakkude teemat uuritakse ka Venemaal? „Kazõmi sõda” on tõlgitud ka vene keelde ja seal avaldatud (2004). Milline on olnud vastukaja sealtpoolt?

Eks ylestõusude kohta ikka yht-teist kirjutata, peamiselt yksikartiklitena kohalikes ajalehtedes või artiklikogumikes. Kazõmi sõja kohta on handi etnograaf Olga Jernõhhova avaldanud aga lausa monograafia (2003) ning 2002. aastal ilmus handi kirjaniku Jeremei Aipini sama ylestõusu temaatikale pyhendatud romaan „Jumalaema verises lumes”. Viimane teos on Arvo Valtoni mahitusel Peeter Volkonski poolt ka tõlgitud ning peaks peagi eesti keeleski ilmuma. Nii et Kazõmi sõda on suhteliselt populaarne teema (lisaks osutatud raamatutele on näiteks 2003. aastal Hantõ-Mansiiskis ilmunud ka sellele ylestõusule pyhendatud artiklite kogumik ning juba 1965. aastal käsitletakse seda Tjumeni oblasti parteiorganisatsiooni ajaloo ylevaates). Iseasi on, kui laialt need kirjutised levivad.

Oma raamatu vastukajadest olen Venemaalt saanud sõnumeid eeskätt ehmatuse paradigmas. Arvatakse, et tegu on keelatud teemaga ega olda kindlad, kas sellist hereesiat lugedagi tohib. Sest ametlik yldarvamus on, et põhjarahvaste seas läks nõukogude võimu võidukäik sujuvalt ning uue võimu juurutatud modernne elu tegi põliselanikele ainult head, aidates arendada arstiabi, kooliharidust, hygieeniharjumusi, kaasaegset elamusisustust ja palju muud. Et selleks tuli šamaanid maha nottida, rändleva eluviisiga inimesed hajusatest ning põlistest metsa- ja tundrapeatuspaikadest suurtesse kyladesse ymber asustada ning yldse kogu nende elu totaalselt muuta, jäi selletaolises muutuste mudelis tagaplaanile või kadus pildilt hoopiski. See, mida põliselanikud ise arvasid või soovisid, polnud oluline (Tänapäeval arvatakse, et põliselanikel peaks olema endil õigus otsustada, kas ja milliseid moodsa elu nähtusi nad oma elus näha tahavad.) Neil lihtsalt tuli moderniseeruda. Ning ametlike kirjelduste kohaselt tegid nad seda suure rõõmuga, võiks isegi öelda, et eufooriliselt.

On ka väidetud, et mis mõtet on lärmi lyya, kui iga põhjarahvaste ylestõusu tulemusena hukkus ainult mõnisada põliselanikku. Et näiteks Ukraina näljahädades surid miljonid ning Nõukogude repressioonide all kannatasid niikuinii kõige rohkem venelased. Vastuseks sellele olen ikka rääkinud, et põhjarahvaste kogukonnad on väikesed ning näiteks 300–400 inimest Kazõmi jõel (nagu on hinnatud Kazõmi sõja kaudsete ohvrite arvuks – ametlikult hukkus vaid kymmekond põliselanikku) moodustas tollasest kohalike elanike arvust umbes 20–25 protsenti. Piirkondlikus mõõtmes polnud see just eriti lõbus lugu.


Eva Toulouze: Kõikides raamatutes käsitled ajaloolisi teemasid, mis pealtnäha ei peaks eeldama välitöid, vaid pigem arhiivi- ja raamatukogutööd. Kas sinu välitööd sellest tulenevate isiklike kogemuste ja kontaktidega on sind aidanud? Mil viisil?

Tõsi, põhimõtteliselt oleks saanud mu suuremad uurimused kirjutada ka tugitoolis. Välitöödel kogetu pole siiski tähtsusetu, olgugi et otseselt selle kajastusi põhjarahvaste ylestõusude teemalistes raamatutes väga palju pole. Ent seda, milline on inimeste elu põhjas, on ilma välitöödeta väga raske tajuda. Iseenesest olen ma päris suur välitööde aktivist. Olen käinud välitöödel 8 korda Lääne-Siberis, 12 korda Komimaal, 6 korda Setumaal ja korra Kihnus. Et olen ameti poolest viimased 12 aastat põhiliselt byrokraat olnud, siis on rändamiseks raske aega leida. Yle kahe kuu korraga pole ma retkedel veetnud. See-eest pyyan aastate kaupa käia samas piirkonnas ning võimaluste piires valida erinevaid aastaaegu, et saada mitmekesisemaid muljeid. Päris õige see aga ka pole, et kõik mu raamatud on ajaloolistel teemadel. 2001. aastal ilmunud yhismonograafia „Põhjapõder arktilises kultuuris” (koos Liivo Niglase ja Anzori Barkalajaga) põhineb täielikult välitöödel, hantide ja neenetsite tänapäevase maailmapildi ning ohverdusrituaalide analyysil.


Eva Toulouze: Viimastel aastatel oled keskendunud komi uuringutele. Kas see seostub kuidagi su eelmiste uuringutega? Mis suunas see töö areneb?

Komimaale sattusin esimest korda 1996. aastal ning sellest ajast peale olen seal käinud pidevalt ja leidnud mitmeid häid sõpru, kelle kaudu olen Komimaasse yha enam kiindumas. Samas pole komide seas veedetud aeg, seal akumuleeritud kogemus ning kymnete tundide jagu salvestusi veel eriti mu avaldatud töödesse jõudnud. Olen uurimustes siiani põhiliselt oma vanu Siberi asju ajanud.

Komimaa ja Siber on yhest kyljest väga erinevad. Siberi rahvaste traditsioonilised asulad on eeskätt väikesed laagripaigad või hooajalised asulad tundras, taigas või jõgede ääres. Komimaal seevastu elavad inimesed suurtes kylades, kus on koos sadu, mõnikord ka yle tuhande inimese. Siberi põlisrahvad on rohkem endassetõmbunud, nendega kontaktisaamine nõuab aega, mõnikord tuleb nende seltsis palju aega vaikides veeta. Komid on avalad ning agarad, sahmerdavad kogu aeg ning on edasipyydlikud moodsate asjade suhtes. Või vähemasti pealispindselt on pilt umbes selline.

Aga oma sydames ei hyppa iga komi sulle kohe kaela ning handi näiliselt morn nägu ei tähenda tõrjumist, lihtsalt käitumisreeglid on erinevad. Komide kylalislahkus on väljapaistvam, hantide seas pole aga synnis võõraste suhtes kohe kohatut entusiasmi välja näidata. Ja kui ma komi kyttidega metsas jahiretkel käin, siis ei näe ma nende elus Siberi põliselanike omaga just väga suurt vahet. Nende elupaikugi lahutavad ainult Uurali mäed.

Komide puhul pole mu uurimistööl vähegi kaugemale ajalukku haaravate teemadega kuigivõrd pistmist. Mind huvitab see, kuidas komid tänapäeval asjadest aru saavad, millised inimesed nad on, mil moel suhtuvad nende elus toimuvatesse muudatustesse. Lihtsalt kõige tavalisemad asjad, mis inimestele tähtsad on ning millest koosneb nende igapäevaelu. Värskeim uurimisteema, millega tegelen laiema Euroopa Teadusfondi programmi Eurocores boreas raames, seostub komi yhiskonnas toimuvate religioossete muutuste vaatlemisega. Mind huvitab eeskätt see, kuidas tavalised komid suhtuvad õigeusu taassyndi, uute usuliikumiste väljailmumisse ning kuidas säilivad vanad kombetalitused, mida peetakse tihtipeale nii tavaliseks, et midagi religioosset neis ei nähtagi.

Põhjas käimise kogemus on juba nii kindlakskujunenult mystiline, et ei oskagi enam arvata, mille yle seal imestada ja mida rahulikult võtta. Näpistan igal aastal askelduste vahelt kas või mõne nädala, et seal ära käia. Kui ma seda teha ei saaks, oleksin ilmselt äärmiselt löödud, kui pehmelt väljenduda.

Sirp