Kui tulin augusti lõpus aastal 2003 Eestisse, oli mu esimene mõte: ei, seda keelt ei õpi ma mitte kunagi selgeks. Tundus, et eesti keel on lõpmata pikk lause, mida kuulaks ja kuulaks ja kuulaks, nii ilus-kallis-pehme ja arusaamatu. Õhtul istusin hõimupäevade ajal Ku-Ku klubis paksu sigaretisuitsu sees sygavas masenduses ja nutsin, sest purjus must haisev eesti noormees oli hakanud laulvate mordva tydrukute valget kleiti rebima ja neid vägisi suudlema. Siis ma tõusin, tõmbasin selle mehe kogu jõuga eemale ja ytlesin talle oma kaks kuud õpitud eesti keeles: „Paha eestlane!” Teine mõte oligi: sõidan, kurat, kohe täna koju tagasi, kirjutas Sirbis Nadežda Ptšelovodova.
Eestimaa ja eestlased elavad väga hästi, Venemaa soomeugrilaste mõtetes lausa ideaalselt. Vist sellepärast, et Eesti on vaba maa ja räägitakse, et seal saab kõnelda udmurdi keelt; et Tartu ylikoolis on õppinud paljud meie teadlased; et paljud meie noored sõitsid sinna 1990. aastatel õppima ja ykski ei tahtnud enam koju tagasi minna; et Wiedemann kirjutas esimese teadusliku udmurdi keele grammatika; et Peeter Päll oskab udmurdi keelt; et Helen Kõmmus käis Udmurdimaal udmurdi keelt õppimas; et Aado Lintrop on uurinud meie rahvausundit; et palju aastaid on meie juures ekspeditsioonidel käinud Aleksei Peterson; et Arvo Valton tõlgib udmurdi luulet eesti keelde; et Eestis ilmus esimene udmurdi luuleantoloogia – ja et yldse ilmuvad Eestis imeilusad soome-ugri luuleraamatud; et Kauksi Ylle korraldas etnofuturistide seminare ja et Eesti on maa, kus syndis etnofuturismi mõte; et Kersti Sepper korraldab Eestis suvelaagreid; et Eestis on hõimurahvaste programm, Fenno-Ugria asutus, Paul Ariste keskus; et eestlased laulavad väga ilusasti, loevad oma luuletusi nii vabalt, kirjutavad ka igasugustest asjadest nii vabalt. Seal elab Kristiina Ehin. Räägitakse, et seal elab ka meie prantslanna Eva Toulouze, kes kaitses Sorbonne’is oma doktoritöö udmurdi kirjandusest.
Tõesti, olen nõus soome-ugri yliõpilaste valikuga, kui nad tagasi Udmurdimaale ei taha. Eesti on iseseisev maa, Euroopa parlamendis on Eesti meie rahvastele hea sõber. Kõik on riigi tasandil väga hästi.
Siinkohal aga mõned pildid minu, Tallinna soome-ugri yliõpilase elust.
Karu tänava yhikasse tuli elama komi tydruk, kes oli varem elanud teises yhiselamus Inglismaa venelannaga yhes toas. „Siin ma tahaksin elada koos eesti tydrukuga! Tahan eesti keelt õppida!” ytleb ta kuidagi romantiliselt. Neli aastat Tallinna ylikoolis õppinud ja yhiselamust tydinud komi tydruk ytleb sydamlikult: „Oi, kuule, ära seda kyll tee, parem mitte.” Sama kaua õppinud ja yhiselamus elanud udmurdi tydruk soovitab: „Ela parem koos teiste välismaalastega, hispaanlased ja itaallased on väga lärmakad, soomlanna oleks ideaalne.” Komi tydruk: „Jah, kui elad välismaalastega, siis on parem, vähem probleeme majajuhatajaga ja yhiselamus töötavate naistega: räägid hispaania naabrile, kuule, aita mind, mine kysi veel yks tekk sealt alt. Ta läheb ja talle antakse. Ja antakse paremaid asju.” Uus komi tydruk on mures: „Aga miks mitte eestlannaga?” Teine komilanna vastu: „Noh, kuule, nad on nii mustad, egoistlikud... Sinuga ei räägigi. Noh, eks sa proovi, aga pärast ära ytle, et ma pole sind hoiatanud. Ma elasin koos kolme eestlannaga, olen ylikoolis pärast seda väga kuulus inimene.”
Tallinna ylikooli magistriõppesse tuli Tartus bakalaureusena lõpetanud udmurditar. Tema oli šokis: „Tartus on Ariste keskus, kust saab kord kuus koju tasuta helistada ja piiratud hulga koopiaid tasuta teha. Lähed sinna, räägid oma probleemidest ja sind aidatakse. Seal on ka soome-ugri keelte kateeder, siin polegi seda.” Teine udmurdi tydruk: „Nojah, teil on seal ju lihtsam. Meie siin maksame iga sammu eest ja siinse välismaa yliõpilaste osakonna töötajatest ei taha ma yldse rääkida.” Mokša tydruk: „Oh, jah, yks naine ytles seal mulle, et mikskipärast on meid Venemaalt nii palju tulnud ja et meiega on alati probleemid ja me alati ainult nõuame ja nõuame.”
Otsustasime kirjutada hõimuprogrammile, et nii ja nii, meil on siin Tallinnas ka abi vaja nagu Tartu yliõpilastel. Vastus tuli selline: „Igal yliõpilasel on õigus endale ylikooli valida.” Tallinna ylikoolile oli raha antud soome-ugri yliõpilaste toa jaoks, aga avati hoopis arvutiklass.
Olen Tallinna ylikooli välisõpilaste osakonnas. Tunne on nagu tavaliselt: vastik, iga kord tulen siia probleeme tekitama. Naised istuvad kurva näoga, igayks vahib oma arvutisse. Tavaline pilt. Äkki astub sisse katalaani poiss. Pilt muutub. Kas poiss tuli imesuure tordiga või imeilusate lilledega? Ei. Tavaline katalaani poiss, aga kõik naised vaatavad teda naeratusega, kõik on valmis teda kuulama ja kohe aitama. Poiss ytles naistele: „Hello!”, mulle aga: „Tere, udmurtlanna! Mis uudist Udmurdimaal?” Miks ta ytles neile „Hello!”, aga minuga rääkis eesti keeles? Need naised on ju eestlannad... Jah, pärast märkasin, et välismaa osakonnast tulevad minu postkasti alati ainult ingliskeelsed kirjad. Nad võiksid ju Eestimaa pealinna ylikooli imidži pärast kakskeelsed olla. Nyyd käin välismaa osakonnas ainult koos mõne välismaa sõbraga või kui tahan tõsisematest muredest rääkida, siis Arvo Valtoniga.
Eesti rahvusraamatukogus pole soome-ugri kirjanduse saali. Komimaal on raamatukogus eraldi osakond, kus eestikeelsed raamatud on eraldi katalogiseeritud ja seisavad eraldi riiulil. Eesti rahvusraamatukogus on soome-ugri keeltes väga vähe kirjandust.
On arusaadav, miks soome-ugri yliõpilasi ei näe hõimupäevade yritustel, miks nad on hästi vaiksed. Mitte ainult sellepärast, et nad on samasuguse loomusega nagu eestlased, vaiksed ja tagasihoidlikud, vaid ka sellepärast, et nad tunnevad ennast tõrjutuna: ylikoolis, yhiselamus, raamatukogus. Eestlased on aga nii head: kui kuulevad, et pöördud nende poole mingisuguses arusaamatus eesti keeles, siis hakkavad sinuga kohe soome, vene või inglise keeles rääkima.