Põllumajandusministeerium keeldub maalambaid eraldi tõuks tunnistamast, kirjutas EPLs Ulvvar Käärt.
Kadumisohus maalammaste pidajad on nördinud põllumajandusministeeriumis ilmavalgust näinud tõuaretuse seaduse muudatuse tõttu, mis ei anna alust tunnistada seda vähe levinud põlistõugu ohustatuks ega hakata ka tõu säilitamist toetama.
“Seaduseelnõu kohaselt saaks maalamba meie põllumajandusloomade ohustatud tõugude loetellu kanda vaid juhul, kui nende aretusega on tegeletud viimased 30 aastat,” viitas juba neli aastat tagasi maalammaste otsimisega ja väljasuremisest päästmisega alustanud Eesti maalamba yhingu president Gilleke Kopamees loomapidajate pahameele pälvinud sättele. “Sisuliselt võtab see maalammaste pidajatelt võimaluse hakata ohustatud tõu säilitamiseks toetust saama, nagu tehakse seda meie maakarja veise, eesti hobuse ja eesti vuti puhul.”
Mullu UNESCO toel Soomes korraldatud geeniuuringutega leidis kinnitust asjaolu, et Eestis on säilinud 143 maalammast, kelle geenid eristusid selgelt teistest siinmail peetavate kultuurtõugude omadest. “Praegu antakse meile seadusemuudatusega mõista, nagu oleksime selle uuringuga lihtsalt nalja teinud,” tähendas Kopamees.
Põllumajandusministeeriumi veterinaaria- ja toiduosakonna juhtaja Henrik Kuusk põhjendas, et aretamise ajalised piirangud sai eelnõusse sisse kirjutatud maailma toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni soovitustest lähtuvalt. “Me ei saa maalammast niikuinii ohustatuks määrata enne, kui ta on tõuna tunnustatud,” viitas Kuusk sellele, et veterinaar- ja toiduamet (VTA) menetleb senini maalammaste eraldi tõuks tunnistamist.
Tõug võib välja surra
“Uuringuid tuleks jätkata ning tõestada, et see tõug on sarnane sellega, mis eksisteeris Eestis möödunud sajandi 1930. aastateni. Ministeerium lähtub praegu geenianalyysid korraldanud Soome teadlase kinnitusest, et uuringud ei tõestanud meie põliste maalammaste olemas-olu,” ytles Kuusk.
Kuusk osutas yhtlasi, et VTA on välja pakkunud kompromissvariandi, mille kohaselt tuleks maalammaste populatsioon tunnistada esialgu ristandtõuks. “Seejärel oleks võimalik maalammaste staatust samm-sammult edasi arendada,” ytles Kuusk.
Kopamees nentis, et kui maalamba päästmisega mitte kiirustada, pole see mitte 30, vaid juba lähemate aastate kysimus, kui tõug võib välja surra. “Nii kaob yhtlasi osa meie karjakasvatuse pärandist ning väheneb ka siinsete põllumajandusloomade geneetiline mitmekesisus,” tähendas Kopamees. “Ainuyksi viimase viie aastaga on kadunud näiteks Muhus olnud maalamba karjad.”
Parem karta kui kahetseda
•• Aastataguste geeniuuringutega seotud TY zooloogia ja hydrobioloogia instituudi vanemteaduri Urmas Saarma sõnul võrreldakse praegu maalammaste geene täiendavalt kõikide teiste kultuurtõugudega, keda Eestis kunagi peetud.
•• “Vastav uuring peaks täiendavalt maalamba kui eraldi tõu olemasolu kinnitama,” rääkis Saarma. “Mullused geeniuuringu tulemused näitasid selgelt, et maalammaste puhul on tegu teistest kultuurtõugudest eraldi grupeeruvate lammastega. Kuna ka nende välised tunnused vastavad maalammastele, viitavad kõik andmed sellele, et tegu on ikkagi maatõugu lammastega.”
•• Seni kuni maalamba kui eraldi tõu olemasolus pole sajaprotsendilist kindlust, tuleks Saarma hinnangul loomade säilimise huvides neid ettevaatusprintsiipi rakendades hoidma hakata. “Vastasel korral on tõu olemasolevad riismed peagi jäädavalt kadunud,” ytles ta. “Kui aga pärast ettevaatusprintsiibi rakendamist peaks keegi teaduslikult tõestama, et tegu pole maalammastega, on võimalik nad põlistõugude nimekirjast maha võtta.”
Pilt: Maavalla koda