Sääsk elab 36 tundi, mesilind 36 päeva, koer kymmekond aastat, inimene kuni sajandi, tamm kestab tuhat aastaringi. Igayhele on antud aeg syndida, sigida ja haihtuda. Igayhel on erinev arusaamine oma ajast ja ruumist. Sääse meelest kestab elu kaks ilmatu pikka ööd-päeva. Tamme nägemuses aga läbi tuhande lyhikese talve, kevade, suve ja sygise..., kirjutas Postimehes Mark Soosaar.
Nägemuste jagunemine toimub ka liigisiseselt. Osa inimesi suudab tajuda aega kaugemas perspektiivis, teised elavad päev korraga. Yhed austavad ja kasutavad esivanemate tarkust, et jätta maailm järglastele veel puhtama ja terviklikuma. Teised pyyavad võtta igast päevast viimast, sest pärast neid tuleb veeuputus! Aga mis siis, kui uputus saabub juba meie eluajal?
Puud elavad kauem kui meie
Kui puud räägiksid, siis oleks neil palju meile öelda. Mitte ainult seepärast, et enamiku puuliikide keskmine eluiga on kaugelt pikem inimese omast. Olgu need siis tammed või metsõunapuud keset põlluvälju või majesteetlikud pärnad või poopuud kirikuaedades, ikka vaatame hardusega mygarlikke tyvesambaid ning pyyame mõistatada auväärsete veteranide iga. Puud istutades istutame sõnumi meie ajast ja ilumeelest neile põlvkondadele, keda meie silmad ei näe...
Sel kevadel lugesin Pärnu vanalinnas ootamatult mahasaetud tamme, mis kasvas Teises maailmasõjas põlenud ning kommunistide õhku lastud Nikolai kiriku lääneportaali ees, kännust välja kaks teadet.
Esiteks oli hiigeltamm kasvanud ligikaudu 200-aastaseks ning teiseks oli tema tyves piisavalt elujõudu, et veel paarsada aastat vastu pidada. Et aga ei see tapetud tamm ega ka kaks täna veel elus kirikutamme pole looduskaitse all, siis võib mootorsaag peagi otse raekoja juures taas kiunuma hakata. On juba kord meil riigis raiumise-langetamise hysteeria alanud, siis pole hulluse peatamine kuigi lihtne.
Merkantiilne mõttelaad, mis lubas autode heaolu nimel langetada noore pärnaallee Männiku teel Tallinnas või amputeerida tammepuiesteed Tyril, ruulib paljudes omavalitsustes.
Viljandis kohtumaja kõrval kõrguva pärna, tamme ja kastani elu eest võitles rahvas mitu aastat, kuni vahetult enne langetamist selgus, et puud seisavad juba nelikymmend aastat looduskaitse all! Viljandi puudesaagas on tähelepanuväärne, et hoolimata kymnetest artiklitest Sakalas ning saadetest Vikerraadios, vaatas keskkonnateenistus toimuvat vaikides pealt. Ja muinsuskaitseamet kooskõlastas kylma rahuga kohtumaja kaitsevööndis asuvate kultuurilooliste puude saagimise!
Eriti kurb on, kui puiesteede ning parkide lageraiet tehakse ilma rahvaga nõu pidamata. Keskkonnateenistused ja riiklik looduskaitsekeskus laiutavad käsi – Eesti looduskaitseseadus ei näe ette enne otsuste langetamist avalikku arutelu. Tõsi ta on, seadus ei nõua arutelu yldsusega enne kaitse-eeskirja kehtestamist, muutmist ega lõpetamist. Rääkimata rahvaga nõupidamisest kaitsealuse puu langetamise eel.
Tasub õppida Austraalia suurlinnade tavast, kus kuu aega enne saagimist seotakse tyve kylge vastav teade ning palutakse inimestel oma sõna sekka öelda. Sest mine tea, äkki on mõnes peas hea mõte, kuidas puud hukkamisest päästa?
Arvan, et kohalikke elanikke otsustusprotsessi kaasamata asetab riik end tahes-tahtmata käskija-keelaja rolli ja häälestab inimesed looduskaitse yllaste ideede vastu. Markantne näide rahvast võõrandunud looduskaitsest on Vanapargi allee lugu Pärnus.
Pärnu symbolallee lugu
Riiklikusse registrisse on see katedraaliks kasvanud puiestee registreeritud Aleksandri allee nime all. Põhjus lihtne – 130 aastat tagasi hollandi pärnaistikutega palistatud tänav pyhendati keiser Aleksander III-le.
Pärnu vanim allee on linna keskne radiaal, mille rajamisel Pärnu poeglaste gymnaasiumi (1875) telgjoonele arvestati, et paraadpuiestee juhataks otse koolihoone juurde. Hiidpärnad mäletavad aegu, mil siitkaudu sammusid tarkusetemplisse Eesti riigi loojad Konstantin Päts ja Jyri Vilms, aga ka 23. veebruaril 1918. aastal Pärnus Eesti Vabariigi väljakuulutanud Hugo Kuusner.
Vanad pärnad ajaloolisel alleel mäletavad muudki. Näiteks seda, kuidas pärast Teist maailmasõda brutaalselt nende paarkymmend suguõde maha saeti ning puiestee keskele uuristatud sõõri sisse Jossifi kuju pysti pandi. Aga ka seda, kuidas yhel 1961. aasta kevadhommikul vanavunts minema veeti ja noored pärnad asemele istutati. Nyydseks on need niined päris tõsisteks puudeks sirgunud ning vilumatu silm ei märka enam poliitilist hambaauku.
Aleksandri allee nimetati tollal Revolutsiooni tänavaks. Eesti vabanedes sai ta Vanapargi tänavaks. Looduskaitse yksikobjektide nimistus seisab aga endiselt Aleksandri allee, mis tekitab palju segadust.
Arvan, et siingi on mõttekoht. Kas taastada esialgne nimi või arvestades puiestee erilist kultuurilugu, ristida ta näiteks Vabariigi alleeks? Siit vaid sadakonna meetri kaugusel asunud Endla rõdult kuulutati ju yheksakymmend aastat tagasi välja Eesti riik!
Või nimetada puiestee president Konstantin Pätsi alleeks? Pole ju meil kusagil Eestimaal esimese presidendi väljakut ega tänavat. Huvitav, miks kyll? Võrdluseks on paslik meenutada Prantsusmaad, kus igas väiksemaski linnas kannab peatänav kindral Charles de Gaulle’i-nime...
Mundriau versus väärtused
Praegu on Aleksandri puiestee Pärnu soliidseim allee ning võimul olev linnavalitsus kippus seda kevadel täispikkuses maha saagima. Hoolimata asjaolust, et riiklik looduskaitsekeskus polnud oma seadusjärgset arvamust andnud. Hoolimata riigi keskkonnateenistusest, kes oli nõustunud kaitsealusest puiesteest vaid kolmandiku puude eemaldamisega. Linnavalitsus andis saeplaanist teada viimasel hetkel, et rahvas ei saaks lageraiet takistada. Pressiteates valetati, et pärast vanade pärnade saagimist ning noorte istutamist jääb puiestee looduskaitse alla!
Tapahommikul valitses tormituul ja saemehed ei julgenud mootoreid käivitada. Tänu kodanike kiirele reageerimisele ja maavanema, keskkonnaministri ning lõpuks peaministri sekkumisele jäi iidne puiestee pysti. Pärast pikki vaidlusi avalikkusega, pärast kolme yksteisele vastukäivat dendroloogilist uuringut on lõpuks keskkonnateenistus saanud ministeeriumilt sadakond tuhat krooni, et paarkymmend pärna ikkagi maha saagida.
Kas ametnike mundriau läikivaks nyhkimine on tõesti tähtsam kui kultuuri- ja loodusloolise väärisallee hoidmine? Kas keskkonnateenistus, kes on andnud aasta jooksul mitu erinevat ja vastukäivat kooskõlastust puiestee langetamiseks, peab lõpuks oma tahtmise saama?
Esiteks ei mina ega mu mõttekaaslased usu ettekäänet, nagu oleks Aleksandri allee pärnad ohtlikud inimeludele. Mu hea kolleeg riigikogus Mart Jyssi leidis briti teadlaste uurimuse, mille järgi tõenäosus, et inimese surma põhjuseks võib olla langeva puu alla jäämine, on vaid yks kahekymne miljoni vastu. Ja seda Inglismaal, kus on võrratult rohkem iidseid parke ning puiesteid kui meil Eestis! Sama uurimus näitab, et tõenäosus hukkuda autorataste all on tuhandeid kordi suurem! Äkki keelaks pigem autoliikluse ära?
Teiseks pole viimaste aastate metsikud tormituuled, kaasa arvatud 2005. aasta jaanuaritorm, jagu saanud yhestki Aleksandri allee pärnast. Ka nendest, mille sydamikud õõnsad. Ja nendestki, kes koduks teistele liikidele.
Näiteks kahe hiidpärna harude vahel kasvavad sihvakad pihlakad. Ja kymnetest oksaaukudest käivad sisse-välja nii linnud kui ka oravad. Millal ykskord ometi harjume teadmisega, et elu on elu sees?
Nii nagu me ise oleme koduks paarisajale erinevale bakteriliigile, on ka puud elukeskkonnaks sadadele seentele ning satikatele. Seepärast mõjuvad eriti kahvatult selgitused, nagu oleks vaja Aleksandri allee elujõus puid eemaldada seenhaiguste pärast. Ja kui tõesti ongi tegemist haigusega, kas siis ainuke ravim on giljotiin?
Inimesi pyyame hoida elus ka lootusetus koomaseisundis, miks peaksime olema julmemad meile nii hingelähedaste puude suhtes? Kui vana puu karkass hakkabki yles ytlema, kas siis poleks targem hädatapmise asemel toestada tema tyve?
Viljandimaa Viiralti tamme ning Tallinna Harjumäe pärnade tyhjad sydamikud on kellegi hoolitsev käsi täitnud plommiga. Barokiaegsed pärnad Niguliste ja Toomkiriku valvuritena on seest täiesti tyhjad ning osa neist suisa kaldu tänava kohal, õnneks pole Tallinnas nendega veel rahvast hirmutatud...
Eriti julm on liiklusest vigastatud puude hukkamine sellal, kui haavu saaks salvitada ja kinni siduda. Muide, loodus on oma tarkusest korraldanud nii, et paljud puud ning eriti pärnad saavad sellega ise hakkama!
Puud ja põhiseadus
Arvan, et keskkonnateenistused ning riiklik looduskaitsekeskus leiaks enam toetajaid rahva hulgas, kui nad nõuaks nii Pärnu Aleksandri allee kui ka teiste kaitsealuste puiesteede ja parkide läheduses liikluskoormuse vähendamist.
Kindlasti tuleb lõpetada siin tänavatele soola puistamine. Nende isikute rahustamiseks, kellele auto on tähtsam kui auväärse puu säilimine, tasuks välja töötada liiklusmärk, mis keelab tormihoiatuse korral oma kalleima varanduse jätmise suurte puude lähedusse...
Ja veel. Seadus nõuab kaitsealuste loodusobjektide nõuetekohast tähistamist. Ei ole näha selgitavaid silte ei Kadriorus, Toomemäel ega Rannapargis. Rääkimata paljude linnade yksikutest haruldastest puudest.
Sildistamine pole oluline mitte yksnes turismikäibe suurendamiseks, sildid aitavad igayhele meist meenutada põhiseaduse paragrahvide 5 ja 53 suurt ja ilusat mõtet: «Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult» ning «Igayks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hyvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud.»
Pilt: Langetatud põlistamme känd Tori kiriku ees, Maavalla koda