Eelmisel nädalal tutvustas hõimupäevade raames oma kultuuri esinduslik karjala ansambel Kezräjäine, kirjutas Virumaa Teatajas Marina Loštšina.
Karjala folklooriansambel Kezräjäine (eesti keeles Ketraja) saabus Eestisse eelmisel esmaspäeval ning ansambliliikmete sõnul pani iga järgmine päev neid yha rohkem ja rohkem imestama. “Meid võeti väga hästi vastu – esimene kuraator oli meiega pidevalt yhenduses juba sellest hetkest, kui me Petrozavodskist välja sõitsime,” rääkis ansamblijuht Ljubov Nikitina ja lisas, et kindlasti jääb mitmel pool esinenud karjala pärimuskultuuri kandjatele Eesti-turnee meelde.
“Hiljuti käisime Mordvas soome-ugri rahvaste festivalil. Ja teate, millise uhkusega saime öelda, et meid on 23 miljonit. Me ei ole mingi väike hulk karjalasi, vepslasi, soomlasi, eestlasi. Meid on 23 miljonit,” rääkis hõimurahvaid yhendavate yrituste tähtsaimast mõjust rahvuslikele kollektiividele folklooriansambli Kezräjäine liige Sergei Evstafjev.
“Siis, kui Venemaal muudeti passisysteemi ja kaotati passist rahvus, olime meie, karjalased, ysna nukrad,” lisas Ljubov Nikitina.
Uhke, et olen karjalane
Folklooriansambel Kezräjäine on asutatud 1999. aastal. “Kõik “ketrajad” on maalt pärit, seal syndinud ja yles kasvanud ning oskavad seepärast väga hästi emakeelt ja esivanemate käsitööd, mis on meie rahva tõelised aarded,” kõneles Nikitina, kelle sõnul on ansambli ylesanne säilitada ja arendada karjala iidseid laulu-, tantsu-, aga ka näiteks söögitraditsioone. Tänavu valmis ansambli osalusel dokumentaalfilm “Karjala rahvusköök”. “Filmi tegemisel rändasime läbi kogu Karjala ning veendusime, et rahvas pole esivanemate söögikombeid unustanud. Ka karjalaste soe kylalislahkus pole kuhugi kadunud,” jagas Nikitina filmivõtetel kogunenud muljeid.
Nikitina rääkis, et 90. aastate algusest aktiivselt tegutsev rahvuslik liikumine on juba aastaid taotlenud karjala keelele teise riigikeele staatust. “Aga meid on Karjalas vaid 9,2 protsenti elanikest,” ei usu Kezräjäine juht oma emakeele staatuse paranemist. Seepärast peavadki ansambli liikmed enda peamiseks eesmärgiks karjala keele jätkusuutlikkuse kindlustamist – noortele emakeele õpetamist.
Erinev ja sarnane
Olga Pozdnjakova, ansambli yks nooremaid liikmeid, rääkis, et esinemised Rakvere koolides andsid kinnitust, et nimetus “hõimurahvad” ei ole ainus, mis eestlasi ja karjalasi yhendab.
“Koolis mängisid lapsed meie mängu Bingo-nimelisest mustast kassist, hiljem yhe tydrukuga rääkides (eesti ja karjala keele lihtsamad väljendid kõlavad pea yhtmoodi – autor) tuli välja, et ka eesti laste seas on see esivanemate mäng levinud, ainult siin on peategelaseks koer,” kõneles Pozdnjakova.
Ljubov Nikitina meenutas, et kui Jõhvi kontserdimajas tuli lavale eesti tantsukollektiiv, tundus talle, et hakatakse tantsima karjala rahvatantse. “Meil on palju yhesuguseid tantsuvõtteid – lineaarsed ringtantsud, sein seina vastu,” ytles ta. Kuid siis selgus, et tantsijad esitavad ikkagi omamaiseid tantse. “Eestlaste tantsusamm on kergem. Aga eks see on arusaadav, meie peame jäigemalt kõndima – hypata ei saa, maa on konarlik,” naeris ta.
Yldse on folklooriansambli liikmete ytlusil karjalased väga rõõmsameelsed. Hoolimata sellest, et Venemaa föderatsiooni koosseisus oleva autonoomse vabariigi ainuke riigikeel on vene keel ning kodud, koolid ja muidugi ka isetegevusringid on pea ainsad kohad, kus karjalased saavad oma esivanemate keelt kasutada.
Aga nii kaua, kui toimuvad rahvusliku identiteedi tekkimist soodustavad hõimuyritused ja tegutsevad pärimuskultuuri ansamblid, jääb Venemaa avarustes endast vaid piisakest meres kujutavatele soome-ugri rahvastele nende uhkus.
“Meie keel ja kultuur jäävad igasuguste takistuste kiuste ellu,” lausus yks ansambli liige.