Eesti maalamba kasvatamine kakssada aastat tagasi oli maarahva loomulik tegevus, sada aastat tagasi tundus rumalusena ja on tänapäeval elutarkus, millest ei saa iga kord sotti loomakasvatuse kõige haritumadki pead, kirjutas Pärnu Postimehes Tõnu Kann.
Anneli Ärmpalu-Idvand on ennast veterinaararstiks koolitanud Tartu tydruk, kes Pärnumaale tööle sattunult avastas enda jaoks 2001. aastal Kihnus käies eesti aborigeense maalamba, mis arvati välja surnud olevat.
See pole võimalik
“Kihnu lambad ei saa olla põlistõu esindajad, vaid erinevate tõugude ristandite hooletusse jäetud ja isepäi kujunenud geneetiline rämps,” ytles nii mõnigi kõrgelt haritud loomakasvataja. Eriti umbusklikud olid põllumajandusloomade aretusega tegelevad teadlased ja õppejõud.
Neid tuleb mõista, sest maalammas kehastab olemuselt kõike seda, mis kultuurtõugudest hoolika paaridevaliku teel on välja roogitud: kahekihilist villa, sarvi jäärade ja isegi lammaste peas, laigulist kasukakirja, villavärvi valgest hallini ja punakaspruunist mustani, kiduravõitu keha, kehva lihasaagist … “Rämps! Rämpstõug tõepoolest,” öelnuks iga tootmiskarja kasvataja, pidamata väärtuseks maalamba omadust isegi elu jooksul villavärvi vahetada.
Kuus aastat tagasi, kui Anneli Kihnus sarvilistele maalammastele sattus, oli haritlaste hoiak selle põlistõu suhtes nii tõrjuv, et kui ta kihnlastelt kysis, mis sugu need lambad on, häbenesid lihtsad naised ausalt vastata ja kohmasid enamasti midagi sellist, et “ah, kes seda täpselt teab, vanast ajast siin olnud ja hinges pysinud”.
“Tegelikult teadsid naised väga hästi, et tegu on vanavanaemade aegse maalambaga, aga et see tõug oli suurel maal olematuks kuulutatud, pelgasid naised öelda, kartsid, et peetakse rumalateks maainimesteks, kes lammastest midagi ei taipa,” jutustas Anneli.
Viimased eesti maalamba kirjeldused pärinevadki Tõhela loomaarstilt Anneli Ärmpalu-Idvandilt ja need on kirja pandud mullu. Anneli tunnistab tõeks, et maalammast esineb veel vaid Kihnus.
Enne teda oli maalammast kirjeldanud H. Viinalass 1999. aastal, kes väitis, et maalambaid on peale Kihnu veel Ruhnu saarel, ning E. Mutso 1998. aastal, kes pidas vajalikuks öelda, et maalammast on ristatud 19. sajandi alguses peenevillalise meriino lambatõuga ning hiljem liha kasvatamise eesmärgil Inglise tõugudega. Mutsogi teavitas, et seda haruldast lambatõugu esineb veel vaid saartel.
K. Jaamalt on eesti jämedavillalise maalambatõu kirjeldus 1959. aastast. Ta teatas, et 1950. aastal, kolhooside moodustamise aegu, kui talulautadest loomad kolhoosikarjadesse aeti, leidus maalambaid Lääne-Eestis ja saartel ning Kagu-Eestis. Sealjuures imestas Jaama, et maalambaid oli kuni 15 protsenti isegi tõuaretusega tegelevates lambakasvatuskolhoosides, mis tõestab, et eesti talulautades oli maalammas veel pärast sõdagi päris tavaline. Muidugi hakati neid loomi suurtest tootmiskarjadest välja viima.
Ilu on vaataja silmades
1930. aastatel tehti katse hakata maalammast kultuuristama, võttes tõult omaduse syndida siia ilma jumal teab mis värvi ja tihti sarvilisena.
Selle plaani elluviimine õnneks katkes, sest aretuse aluseks leidus maalammaste seas liiga vähe valgeid ja sarvedeta isendeid ning tõug jäi alles sellisena, nagu Tõhela loomaarst nad Kihnust 2001. aastal leidis.
“Eesti maalamba tähtsaimaks omaduseks on kahekihiline vill, mis moodustub lyhemast ja tihedamast alusvillast ning pikemast pealisvillast,” tähendas Anneli. Ta tõi lagedale kymmekond Kihnu naiste kootud käpikupaari – musta, pruuni, halli, valge, roostekarva kirjaga kudumid, ainult kinnaste randmekohal Kihnule omaselt punane triip. See on lõnga värv, mis saadud madarajuure abil, mitte lammastelt pygatud loomulikust villatoonist.
Manilaiul linnamelust aeg-ajalt eemal elav Mark Soosaar, keda koos Anneli ja ta mehe Herki Idvandiga laiule lambaid tooma minnes praamil kohtasime, ytles, et kogu Kihnu käsitöökultuur on pysinud eesti maalamba kasvatamisel, sest just selle tõu ainuomadus toota kahekihilist ja mitmevärvilist villa on pannud aluse Kihnu kudumite eripärale, mis on kantud nyyd ka maailma kultuuripärandite nimekirja.
Kyllap kooti “Kihnu moodi” yle Eesti, kuni maalammaste ristamine meriinode ja hiljem inglise lihalammastega ning hilise aja kolhoosistamine selle tõu ilma pealt peaaegu minema pyhkisid. Koos sellega ka maalammastele omase vastupidavuse haigustele, suurepärase sigivuse, hea kohastumuse kohaliku kliimaga.
21. sajandiks oli eesti maalamba olukord sealmaal, et seda polnud registreeritud tõuna ega võetud loomulikult ka ohustatud tõugude nimekirja, nagu näiteks eesti maahobust, ja seda peaaegu ei uuritud, peeti hääbuvaks või juba kaotatud kultuuripärandiks.
Geneetika ytleb otse
Pöörde maalamba tulevikku tõi Anneli ja tema mõttekaaslaste pysivus kõnelda ja kirjutada maalambast kui säilinud tõust. Ilmusid tema enda ja ajakirjanike artiklid Maalehes, Pärnu Postimehes, Interneti lehekylgedel. Selle tulemusena alustas Eestimaa Looduse fond UNESCO rahastatud projekti “Maalamba kui põlisväärtuse säilitamine Eestis”.
Enam kui 200 maalambalt võeti vereproovid, millele tehti geneetiline analyys Soomes Põhjamaade põllumajandusloomade geenipangas. Analyys näitas, et 143 vereproovi eristusid nii eesti valge- kui tumedapealisest lambatõust, kahest ametlikult meil tunnustatud tõust, peale selle neljast välismaisest tõust, kelle esindajailt samuti vereproov võeti.
Proove võrreldi veel Põhjamaade mitme põlistõu genotyybiga ning tulemuseks saadi, et kultuurtõugudest pole neist keegi geenipildi järgi nii kaugel kui meie maalammas.
Ometi ei anna lambakasvatusteaduse autoriteedid, geneetikud nende hulgas, alla, öeldes: UNESCO rahaga tehtud uuring ei tõesta, et eesti maalammas on olemas.
Anneli Ärmpalu-Idvandi ytlust mööda on kõige puhtam eesti maalammaste populatsioon säilinud Kihnu talulautades ja Manijal, kus samuti maalammast karjatakse. “Sellepärast ma kutsungi neid lambaid Kihnu maalammasteks,” selgitas Anneli, võib-olla aja ja raja taha kyyndiva avastuse teinud Tõhela loomatohter.
Kuniks eesti maalammast veel ametlikult pole, kuni teadlased uurivad ja vaidlevad, nimetagemgi siis seda tõugu Kihnu lambaks, kes syndis ilmale 21. sajandil, ehkki ta iga ulatub arvatavalt aastatuhande taha või veelgi kaugemale.
Pilt: Maalambad, maalammas.ee