Võib arvata, et kui sakalalased XII sajandi viimastel kymnenditel Lehola (ka Leole) linnust ehitama hakkasid, valisid nad selleks piirkonna kõige kõrgema ja järsemate nõlvadega mäe. Sellele vaatamata polnud neil tööst puudust. Kyngast tuli kõrgemaks teha, ehitada sellele võimsad palkidest tarad ja tornid ning rajada nende kaitsvasse varju elu- ja olmehooned, kirjutas Sakalas Hans Väre.
Mäe otsas avaral platool võib kõrgemate äärte ja lohkus keskkoha järgi veel praegugi kunagiste vallide asukohti aimata. Muidu aga on plats täiesti lage, nii et kõlbab kas või jalgpalli mängimiseks. Keskkonnainspektsiooni Viljandi byroo juhataja Naima Täär, kes omal ajal Suure-Jaani metsamajandis töötades linnamäe korrastustöödes kaasa lõi, räägib, et kunagi korraldatigi seal majanditevahelisi Lõhavere mänge.
Kui köie sikutamiseks jagub mäe otsas ruumi lahedalt, siis vutti mängides pidi arvestama, et palli auti löömine tähendab väikest pausi, mil tuleb tegelda mägironimisega.
Isegi kahest trepist laugemat mööda yles sammudes pole keeruline kujutleda, kui ebameeldiv võiks olla järsust nõlvast mäkke tõusta raudturvist kandes ning tundes Lembitu sõjameeste palavat vastuvõttu koos tulise tõrvaga soomuste vahelt sisse valgumas.
Lahingud ja sportmängud pole kaugeltki ainsad, milleks linnamäge kasutatud on. Näiteks andsid ansambel Metsatöll ja Eesti rahvusmeeskoor sel suvel tema otsas rokikontserdi, mida kogunes kuulama mitu tuhat inimest.
Riigimetsa majandamise keskuse Sakala puhkeala juhataja Ly Laanemetsa sõnul jagub kylastajaid sinna päris palju ka muul ajal ning vahel valmistavad turistid paiga haldajatele suisa peavalu. Mõni inimene lihtsalt ei oska ilusas paigas muud peale hakata kui lagastada ja ryystata nagu ristisõdija.
«Need, kes päeval bussiekskursioonidega tulevad, käituvad yldjuhul korralikult,» teab Laanemets. «Muret tekitavad õhtuti pidutsemas käivad seltskonnad.»
Pikniku pidamiseks on linnamäe jalamil mitu varjualust lauda ja veidi eemalt võsa vahelt võib hoolikas otsija leida kemmergu, kuid sellega turismirajatised ka piirduvad. Pole isegi infostendi, mis paiga kohta teavet annaks, sest keegi «ajaloohuviline» on selle ära lõhkunud.
Õnneks plaanib riigimetsa majandamise keskus hakata Lehola kantsi ymbrust korrastama ning rajada sinna senisest paremad puhkamisvõimalused. On ju tegemist yhe olulisema kohaga Eesti ajaloos ning see väärib kindlasti rohkem tähelepanu kui praegu.
Jalutuskäik pargis
Vaatamist väärivat ei leia linnamäe juures yksi ajaloohuviline. Näiteks kunstinautleja saab kaeda arhitekt Ylo Stööri ja kujur Renaldo Veeberi graniidist skulptuurigruppi, mis avati 1969. aasta madisepäeval, et mälestada Sakalamaa vapraid mehi. Rahvuslikkust rõhutava monumendi teokssaamine sygaval nõukogude ajal oli juba ise väike ime.
Loodusesõbral maksab aga suunduda väikesele matkarajale, mis algab mäe tagatrepi juurest. Maapind on tee algul nii mäda, et pajupõõsadki ei suuda seal hästi pysti pysida ning on triumfikaartena raja kohale kaldunud. Ent pole midagi uut päikese all ning nii nagu kunagi viis pakkudest tee linnuse juurest yle soo, aitab laudrada nyyd märjast kohast yle ka linnakingadega inimese.
Edasine on juba nagu jalutuskäik pargis, kus pole vaja isegi jalgade ette vaadata. Lyhikest aega võib sammuda kas või kinnisilmi ning kuulda seda terasemalt, kuidas rähn teisel pool mäge jaanuaritormi loodud langil laisalt põristab või jälgida salu- ja rasvatihase peenehäälset duetti, millele ronga bass tõsisemaid toone lisab.
Teerajast paremale jääb paar huvitavat kivi. Neist esimene on kyll ysna väike, kuid pyyab pilku veskikivi kujuga, mille keegi tundmatu meister on talle andnud. Teine seisab uhkelt kuusenoorendikus laiuval samblavaibal ja hakkab ka suuruse poolest silma.
Ometi pole kumbki neist looduskaitsealune Linnamäe rändrahn, mis peaks asetsema mäest umbes 300 meetrit kirdes. Selle madala, kuid viie meetri pikkuse ja kolme meetri laiuse kaljumyraka jaoks on mõlemad lihtsalt liiga väikesed. Kahjuks pole kuskil yhtegi viita, mis võssa peidetud vaatamisväärsuseni juhataks, ja nii peavad ilmselt paljud kaitsealuseks rahnuks emba-kumba kahest kirjeldatust või hoopis kolmandat, mis paikneb otse linnamäe kõrval.
Veidi aja pärast hakkab matkarada vargsi mäkke tõusma ja kulgeb peagi mööda voore harja. Mets, mis ennegi vähese vahelduse yle kurta ei saanud, on siin Viljandimaa kohta harjumatult laialeheline. Noori tammesid ja vahtraid kasvab ymberringi nii palju, et tekib tunne, nagu oleks sattunud mõnda Saaremaa metsatukka.
Kui mäest alla laskuda, muutuvad puud taas tavaliseks, kuni lõpevad põlluveeres koos rajaga sootuks. Nõnda tuleb matkajal tuldud teed tagasi vantsida. Päikeselisel sygispäeval pole aga sugugi kahju kauneid vaateid kaks korda nautida.
Pilt: Muistse vabadussõja mälestuskivid Lõhavere linnamäe kõrval, Maavalla koda