Ahto Kaasik on oma vaadetelt maausuline, kes kasvatab yksinda kahte toredat last, juhib Maavalla Koda ning võitleb aktiivselt esivanemate pyhapaikade säilimise eest. Lapsepõlves põlistalus kasvades saadud kogemusi hindab ta senini, kirjutas Virumaa teatajas Kristi Ehrlic.
Ahto Kaasik on veendunud, et tema uskumusi on kõige enam kujundanud siit ilmast lahkunud esivanemad. Sest nende loodud vaimne pärand elab märkamatult nii meie keeles kui meeles ja selle riismed on talletatud maailma suurimaks pärimuskoguks, millest osakest on jõudnud Ahto Kaasik uurida.
Aga kui rääkida mehe kaasaegsetest, siis on tema kujunemisel kõige rohkem mõju avaldanud vanavanemad, vanemad ja eakamad inimesed, kellega lapse- ja noorukipõlves kokku puututud.
Esimesed kogemused kodust
“Mu vanemad ja vanavanemad ei nimetanud end maausulisteks, kuid kandsid sellest hoolimata endaga kaasas rikkalikku maausulist pärimust. Vanaema sooviks oli koguni, et teda ei maetaks kiriklikult pyhitsetud kalmistule, vaid oma koduaeda,” rääkis Kaasik oma perekonna veendumustest.
Aga neid on teisigi, kellega meie põlisest loodususust olulisi vestlusi peetud, näiteks Arvu Karjatse, Vigala Sass, Kalle Eller, Kaido Kama jt.
Loodusega on Ahto Kaasik olnud sina peal juba lapsepõlvest saadik, sest yles kasvas ta põlistalus, kaaslasteks vanemad ja vennad.
“Talulapsena tegin palju rasket tööd, millest rängim oli suvine heinatöö. Poolnaljatamisi võin öelda, et reha ja hangu käsitsemises saavutasin juba lapsena meistri klassi,” meenutas Kaasik möödunud aegu.
Heinategemisega seonduv on mehele ka praegu veel hingelähedane. Eesti eri paigus kasutatavad mitmekesised heinatöövõtted ja terminid huvitavad teda etnograafilisest kyljest tänagi.
Kodukohaga on seotud Ahto Kaasiku teisedki meeldivad mälestused ja sealt saanud alguse ka tema esimesed kogemused maausulisena.
“Kui lapsena ronisin köögilauale, nägin yle Musta metsa merd ja selles kauget Suursaart. Talu lähedal oli mets ja soo, kuhu mind väiksest peale marjule ja seenele kaasa võeti. Soos on laugas, millesse kymneaastaselt jätsin esimest korda anniks murakaid. Iga nurk, suurem kivi, puu, sooniku- ja marjakoht sai lapsepõlve jooksul tuttavaks ja tähenduslikuks kas oma kogemuste või kuuldud pärimuste kaudu.”
Mehe sõnul valitses kodus, nagu paljudes teisteski põlistaludes, ysnagi pärimuslik õhkkond. Suvine pööriaeg, jõulud, kihlakud ehk vastlad, munadepyha, suvistepyhad ja lindude tervitamine oma põnevate kommete ja erilise meeleoluga tähendasid Ahto Kaasiku jaoks midagi ylevat ja salapärast, mida kangesti oodata.
“Nyyd aastakymneid hiljem pärimust uurides tajun yha enam, et need lapsepõlvest saadud kogemused ja tunded on võib-olla kõige väärtuslikum kingitus, mille olen kodust saanud,” arutles Kaasik endamisi.
“Jutte näiteks suvistepyhaks õue pyhkimisest ja kaskede toomisest, jõuluööl loomadele leiva viimisest ja hingedele toidu lauale jätmisest leidub meie ammendatamatutes rahvaluulekogudes, kuid kõik see hakkab elama alles läbi mu lapsepõlvekogemuste.”
Maausuliseks kasvamine toimus aga järk-järgult koos teadmiste lisandumise ja silmaringi laienemisega, sest maausule ongi iseloomulik kaine mõistus, mida tasakaalustavad avatud meeled ja syda.
Tasapisi hakkas Ahto Kaasik märkama, et talle kodust tuttavad tavad, uskumused ja hoiakud ongi osa meie iidsest maausust ja sellel on omakorda paljugi yhist hõimurahvaste usundiga. “Millalgi 20. eluaasta paiku sain aru, et olen alati maausuline olnud.”
Veendunud isamaalased
Ahto Kaasiku loodusearmastusega on lahutamatult seotud tema isamaalised vaated. Selle näiteks on tal kooliajast lugu jutustada.
“Õppisin Aseri keskkoolis, kuhu olid kokku surutud vene- ja eestikeelne osakond. Kooli parteifyyrerid pyydsid teenida kõrgemalt poolt kiitust 100protsendilise komsomolikooli saavutamisega. Mõistagi oli see osale õpilastele vastukarva, teiste seas minulegi,” kõneles Kaasik.
“Olime sõbraga juba põhikoolis veendunud isamaalased ja panime vabariigi aastapäeva puhul selga valged pluusid. All fuajees tõkestas meie tee aga valves olnud parteiaktivist, kes ei lubanud ilma punase pioneerirätikuta kooli minna.
Pöördusime klassivennaga tagasi, võtsime kolmanda klassivenna kaelarätiku ja rebisime kolmeks ribaks. Nõnda siis punased räbalad kaelas, valged pluusid seljas, algas meie koolipäev 1980. aastate keskel yhel vabariigi aastapäeval,” meenutas mees kunagisi seiklusi.
Varsti pärast keskkooli lõpetamist juhtus aga nii, et Ahto Kaasik kutsuti tööle Rakvere muuseumi arheoloogiamälestiste kaitse metoodikuks, kus riigiametnikuna tuli tegeleda põhimõtteliselt samasuguse tööga kui praegu Maavalla Kojas hiite kaitsel.
See oligi aeg, mil Kaasik märkas, et hiite ja teiste looduslike pyhapaikadega on asjad korrast ära. Neid puudutav teave oli killustatud mitmesuguste kogude vahel ja vaid vähesed pyhapaigad olid jõudnud kaitse alla.
“Syvenesin pyhapaikade uurimisse ja mõne aasta pärast siirdusin oma tööga erastipendiumi toel Tartusse kirjandusmuuseumi. Tollest ajast pärineb ka mu hiite ylevaade Virumaa koguteoses ja artikkel “Alutaguse 77 pyhapaika”,” tutvustas maausuline osakest oma mahukast tegevusest, mis trykisõnasse jäädvustatud.
Ja lisas: “See töö, mida olin yksi alustanud, sai 1995. aastal Maavalla Koja asutamise järel suurema hoo sisse.”
Kui aga kysida Ahto Kaasiku käest tema hariduse kohta, vastab ta resoluutselt, et on erand, mis kinnitab reeglit.
“Leian, et akadeemiline haridus on systeemse maailmapildi ja erialaste oskuste kujundamisel kindlasti vajalik, kuid mina isiklikult olen autodidaktina oma erialasse syyvides saanud panustada rohkem aega ja jõudu peamisele – pyhapaikade hoidmisele.”
Hiite uurimisel ja kaitsel teeb koda tihedat koostööd Tartu ylikooli ja Eesti kirjandusmuuseumiga ja ettevõtmistesse on kaasatud nii humanitaar- kui loodusteadlased.
Maavalla Koja juhina ei võta Kaasik konkreetset seisukohta teiste ususuundade suhtes, vaid eelistab pigem erapooletuks jääda. Seda seepärast, et on veendunud iga inimese õiguses valida mõni võõrsilt tulnud usk või ka hoopis uskmatus.
Aga vabadusega kaasneb tingimata ka kohustus jääda inimeseks nii kaasmaalaste, järeltulevate põlvede kui looduse suhtes ja suhtuda lugupidamisega oma maa põlisusku.
Mehe kinnitusel on tema heade tuttavate hulgas õige mitmesuguse usutunnistusega inimesi ja neid iseloomustab sallivus ning misjoni hukkamõistmine.
“Olen veendunud, et igat usku tuleb käsitleda nagu mis tahes ideoloogiat. Ykski usk ei tohiks pugeda riigiasutustesse ega pyrgida riigiusuks,” tahaks Kaasik jätta inimestele valikuvabaduse.
Tähendusega nimed
Lisaks oma muidu aktiivsele eluviisile on Ahto Kaasik ka pyhendunud isa. Ja eriti pyhendunud peab ta olema just seetõttu, et kasvatab oma kahte last, 15aastast tytart Mana ja 9aastast poega Kiuru yksi.
Ahto Kaasiku lapsed kannavad meie põlisest nimetraditsioonist lähtuvaid tähenduslikke nimesid. Nii tähendabki paljude hõimurahvaste juures kõnelemist tähistava man-tyvega sõna “mana” maakeeles muu seas ka väega kõnet, loitsu ja vaimujõudu.
Kevadel syndinud Kiuru nimi tähendab aga vanas viru keeles lõokest.
Kas mees pyyab ka lapsi maausu vaimus kasvatada? “Mõtlen, et kui suudan neile edasi anda sellegi pärimuse, mille olen saanud oma vanavanematelt ja vanematelt, olen teinud enam kui kyllalt, sest kodust kaasa antud tavad ja hoiakud on laste jaoks enesestmõistetavad.”
“Kui Mana oli alles kaheksa-aastane, pidasime Tammealuse hiies heakorratalguid. Samas tuli hiit uudistama bussitäis huvilisi Tallinnast. Kui Mana märkas, et yks keskealine tädi murdis rajalt teda häirinud oksi, läks ta enesestmõistetavalt naisterahvast keelama. Tädike oli hämmeldunud ja pahane, kuid ometi kuulas lapse sõna,” tundis Kaasik oma tytre yle uhkust.
Pärimus meis kõigis
Lastega on seotud Ahto Kaasiku kõik argipäevaõhtud, mis täis koduseid toimetusi. Siis tehakse koos syya, jutustatakse oma põnevamatest unenägudest ja päevasyndmustest, yheskoos arutatakse ilmaasju, vaadatakse tõsielufilme või mängitakse lauamänge.
Ja seda kõike ikka sellel eesmärgil, et oma lähedastega vahetut sidet hoida ja anda lastele edasi teadmisi kommete tähendusest ja seostest meie ajaloolise looduslähedase mõtte- ja eluviisiga. Sest yks keskmine eestlane on põliskultuurist võõrandumas.
“Kylakogukondade lagunemise ja peresidemete nõrgenemise tõttu pole nooremate põlvkondade teadlikkus esivanemate pärimusest olnud kunagi varem nii madal. Veel väga hiljuti käibinud teadmised ja kirjutamata seadused on ununemas.”
Ahto Kaasik aga ei soovi lasta oma lastel sellises vaimus kasvada.
Tema arvates tulebki esivanemate kultuuri mittetundmisest ka mitme arendaja ylbe hoolimatus esivanemate pyhapaikade suhtes.
“Teisalt pole huvi pärimuskultuuri vastu olnud esimesest ärkamisajast saadik nii suur kui praegu. Väga paljud inimesed tunnevad vajadust sõlmida taas sidemed aastatuhandete taha ulatuvate juurtega,” pole maausuline usku eestlastesse kaotanud.
Tema sõnul on vaja midagi enamat kui majanduslik edukus ja rahvusvahelised massireligioonid, selleks et järjest kiirenevas tempos yleilmastuvas maailmas iseendaks jääda.
Ja yhe eestlase huvi avaldubki plahvatuslikult kasvanud pärimusmuusika harrastuses, pyhapaikade kaitsmises, sugupuude uurimises, kohapärimuse tundmaõppimises.
“Ja meie lood rahvana pole kindlasti lootusetud. Ka “keskmine eestlane” kannab märkamatult endaga kaasas mahukat pärimust.”
Ahto Kaasik
• Syndinud 30.03.1969 Virumaal.
• 1975–1987 Aseri keskkool.
• 1991–1995 projekti “Eesti põlisrahva pärimuslike pyhapaikade andmebaasi koostamine” juht erastipendiaadina.
• 2004. aastast tegutseb taarausuliste ja maausuliste Maavalla Koja vanemana.
Pilt: Virumaa Teataja, Tiiu Veersalu