Kirjutasin paar nädalat tagasi leerist ja noorte suvepäevadest ning tõdesin, et inimpõlve jooksul oli Eesti yhiskond muutunud kui just mitte ateistlikuks, siis igatahes usukaugeks (Meie Maa, 19.X). Ja edasi hakkasid mõtted liikuma: kuidas? miks?
Tänaseks on Eesti yhiskonna ilmalikustumine leidnud yldist tunnustamist. Seda kinnitavad mitmed ja erinevad uuringud. Ka arukamad kirikutegelased, nagu näiteks Toomas Paul, on tõdenud seda kui paratamatust, kirjutab Heino Kään Meie Maas.
Tõsi, kiriku juhid väidavad vastupidist ja yritavad igati oma kunagisi positsioone taastada. Nii imelik kui see ka ei ole, mängivad nendega seda mängu kaasa meie riigijuhid. Kyll osaletakse demonstratiivselt igasugu kiriklikel tseremooniatel, kyll kutsutakse pastoreid riiklikele yritustele, kyll lastakse neil kõikvõimalikke asju, kohti ja syndmusi õnnistada, pyhitseda. Päris mõistusevastane on kaplanite palkamine sõjaväeosadesse ja nyyd koguni politseistruktuuridesse. Lausa naeruväärseks on riigi ja sõjaväe juhtkond end teinud kiriklike tseremooniate toomisega sõjaväeparaadidele.
Paraku kõik see ei aita, rahvale on kirik võõraks jäänud. Aga millega siiski seletada, et see käis nii kiiresti, mõnekymne aastaga?
Kõigepealt julgeksin arvata, et see kõik nii kiiresti ei käinudki, et juba enne nõukogude võimu aegu oli rahvas suuresti usuleigeks muutunud. Lihtsalt elu ise ja areng olid toonud äratundmise, et usk ja kirik pole tänases päevas enam olulised, vajalikud. Ent riik, elukorraldus toetasid läbi aastasadade pärandunud kiriklikke traditsioone ja kuulumist kogudusse ning seepärast kõike seda väliselt ka järgiti. Kui olud muutusid, riik ja võim kirikut enam ei toetanud, pigemini vaenama hakkasid, loobuti neist elus mittevajalikuks muutunud, sisutyhjadest kommetest. Kiriku, usu juurde jäid vaid tõelised kristlased, usklikud.
Mõtlema nende asjade yle pani paralleel: luterlikud eestlased ja õigeusklikud venelased. On peaaegu enesestmõistetavaks peetud, et eestlaste kirikust, usust eemaldumise taga on nõukogude võim oma sunnimeetmetega. Kyllap selles mingi jagu tõtt on. Aga samas kerkib kysimus: miks need sunnimeetmed siis venelasi kirikust eemale ei peletanud? Oli ju vene inimene selle kirikuvaenuliku võimu all kaks korda kauem ja pidi yle elama hoopiski räigemaid “kasvatusmeetodeid” kui eesti inimene. Ometi on õigeusklike venelaste osa elanikkonnast hoopis suurem kui usklike eestlaste osa.
On siin tegemist rahvuslike iseärasustega? Võib-olla mingil määral ongi, ei oska arvata. Kyll aga on kindlasti oma roll olnud ajaloolistel tingimustel. Juba algusest peale. Eestlastele toodi ristiusk ikkagi suuresti tule ja mõõgaga, kuigi viimastel aegadel on yritatud näitama hakata, et see päriselt nii ei olnud. Igal juhul oli see võõras asi ja peamiselt siiski peale sunnitud. Venelastel oli asjade käik teistsugune, domineerivalt siiski sunnita. Seega oli häälestatus algusest peale teine. Vaevalt see kaheksasaja aasta takka enam teadlikult kuigivõrd mõjutas, ent alateadvuses võis see võõra asja tunnetus mingil määral siiski olemas olla.
Ajaloos edasi minnes tunnustaksin ma Martin Lutheri rolli. Usupuhastuse käigus lõi ta katoliku kirikust välja suure osa mängulist, välist, teatraalset, kombetalituslikku. Eemaldas selle mitte ainult kirikust, vaid ka inimeste eraelust, perekonnast.
Venemaal õigeusu kirik jäi isegi katoliku kirikust vanameelsemaks, kivistus vanade dogmade juurde. Seal olid ja on “kesksel kohal liturgia ning selle piltlikud ja kujundlikud meeleliselt haaravad väljendusvormid (nt kirikulaul, ikoonid). (“Eesti entsyklopeedia”, 10. kd). See väline valitses ka kodudes, perekonnaelus – ikoon toanurgas, arvukad kirikupyhad ja tähtpäevad, mida tuli tähistada. Vene inimese elu oli kirikust läbi imbunud, sellega yheks saanud.
Luterlik kirik ei olnud nii pealetrygiv, igasse eluavaldusse tungiv. Mingil määral võiks öelda, et kirik oli kirik, kodu oli kodu ja need kaks olid siiski eri asjad, polnud nii väga läbi põimunud, nagu Vene kirikus.
Kas selles võrdluses ei peitugi võti mõistmaks, miks eestlane suhteliselt kergesti sai kirikust lahti öelda, venelane aga mitte? Venelase elu oli kirikuga läbi põimunud, eestlasel kulgesid need kaks asja mingil määral kõrvuti.
Veel yks aspekt. Eesti talupoeg, rahvas oli juba 100 aastat enne nõukogude võimu suhteliselt haritud, kirjaoskaja, luges ajalehti, raamatuid. Maailmapilt oli kyllaltki avar, maailma asjadest arusaamine lahtisem kui vene talupoegade põhimassil. Nemad pääsesid hariduse juurde suuresti alles nõukogude võimu tulekuga.
Kui need asjaolud kokku panna, siis võibki aru saada, miks eestlasele oli oluline kirikust ja usust vabade, ilmalike kombetalituste juurutamine. Isiklike, perekondlike tähtpäevade ja syndmuste pidulik ja väärikas tähistamine oli paljudele olnud viimane side kirikuga. Kui see ära langes, polnud kirikut enam vaja. Usku jumalasse ja tema sekkumisse igapäevastesse tegemistesse, eraellu ei olnud praktiliselt nagunii juba ammu.
Muide, kas mitte see haritus, avaram maailmapilt polnud aluseks, millelt kasvas välja vajadus ilmalike kombetalituste teadlikuks, eesmärgistatud väljatöötamiseks? Kusjuures eeskuju ei olnud võtta kusagilt mujalt, kui ainult oma vanadest rahvakommetest. Oleks päris huvitav teada, kuidas neid asju on korraldatud laias maailmas.