Hiiumaa Emmaste Põhikooli õpetaja Aivi Maandi sulest ilmus Eesti teadaolevalt kolmas põhjalikum raamat värvitaimedest. See on kultuurilooliselt olulise syndmus. Taimedega värvimine, eriti lõngade värvimine, on osa meie rahva põlistest traditsioonidest, kuid raamatuid pole selle rikkaliku tava kohta vaat et kirjutatudki, kirjutas Õpetajate Lehes Jaanus Betlem.
Tuntud botaaniku ja loodusteaduste doktori Gustav Vilbaste sulest ilmus „Taimedega värvimine Eestis” ligi 70 aasta eest (1939) ning on kättesaadav kirjandusmuuseumis. Pärast seda on nõukogude ajal (1976) ilmunud Liidia Mälksoo „Kangakudumine”, milles on värvitaimedele pyhendatud osa. See ongi kaalukatest trykiteostest kõik. (Internetis on veel Siiri Konksu „Virtuaalne herbaarium”, milles on väga ylevaatlikult nimetatud ka taimede värviomadusi.) Seetõttu on Aivi Maandi tööl „Poolsada vajalikku värvitaime”, mille on välja andnud Ilo kirjastus, eriline väärtus. Teadmised taimedega värvimisest on rahva hulgas kyll veel olemas, kuid kipuvad tänapäeva tehnikamaailmas mõneti päästmatultki aja hõlma vajuma, nii nagu on aja hõlma vajumas kogu põlvest põlve pärandatud kylakultuur.
Põlvest põlve kantud
Mõnes paigas on traditsioon siiski veel elav, näiteks Hiiumaal, mis oli nõukogude ajal piiritsoon ning kus rahvas oli seetõttu paiksem ja paikkond vähem avatud migratsioonile. Ent tänapäeva avatuse ja globaliseerumise mõju ulatub Hiiumaalegi. Seetõttu on eriti oluline talletada teadmisi ja oskusi, mida meie esivanemad on põlvest põlve kandnud.
Aivi Maandi: „Rõõmustav on seegi, et paljud vanemad naised Emmaste vallas on ise värvinud ja värvivad veel praegugi taimedega villu ja lõngu. Nad teavad jutustada sellestki, kuidas värvisid taimedega nende emad ja vanaemad või sugulased. Taimedega värvijate seas on ka keskealisi ja noori naisi ning teismelisi tytarlapsi.” Aivi Maandi on nende teadmised ja kogemused koondanud eraldi peatykki „Emmaste valla esivanemate värvisalvest tänapäeva värvisalveni”. Kysitletutest eakaim on 1916. aastal syndinud Maria Tammo, ent vanimad mälestused ulatuvad 19. sajandi II poolde. Tollel ajal tuntud taimedega värvijate teadmisi on elus hoidnud ja annavad Maandi teose vahendusel edasi nende lapsed ja lapselapsed.
Neis kaugetes mälestustes on pikantseidki fakte. Nii saame teada, et 19. sajandil ja hiljemgi – näiteks Kärdla kuulsas kalevivabrikus, mis hävis II maailmasõja ajal – värviti lõngu sinisesse tooni just uriiniga. Kärdla vabrik ostis ymberkaudu uriini kokku. Uriiniga värvimist talumajapidamises on raamatus samuti kirjeldatud. Ent põhilise osa värvitoonidest andsid siiski kõikvõimalikud taimed.
Värvitaimede raamat jaguneb sisult neljaks osaks: metsataimed (14 liiki), niitude ja jäätmaade taimed (16), umbrohud (11) ja aiataimed (13) – kokku on teoses kirjeldatud 54 värvitaime ja nendega lõngade värvimise võimalusi.
Teos torkab silma oma läbimõelduse ja systeemsuse poolest: iga taimekooslust käsitleva osa alguses on kasvukeskkonna yldkirjeldus koos autori enda poolt vastavast paikkonnast saadud muljete ja elamustega. Seejärel on iseloomustatud taimekoosluse iga värvitaime, tuues esile nende peamised tunnused ja iseärasused. Järgneb värvimiskäigu täpne kirjeldus koos kasutatavate ainete loendiga, milles on antud ka täpsed mõõdud ja kaalud. Seega on teos igale värvimishuvilisele käsiraamatuna hõlpsasti arusaadav ja hästi kasutatav. Iga taime juures on nimetatud eri meetodeid või abiaineid kasutades saadud lõnga värvus. Ja mis kõige vahvam: on lisatud hämmastavalt kvaliteetne värvifoto iga taime kohta ja iga lõngavärvi kohta, mis seda taime kasutades on saadud. Teose silmatorkavalt kauni ja maitseka kujunduse ning kvaliteetsed fotod autori suurepärastest herbaar- ja värvinäidistest on teinud Tiina Alver Ilo kirjastusest.
Raamatu sissejuhatavast osast saab iga huviline ylevaatlikud ja samas põhjalikud teadmised nii lõngade peitsimise ja peitsainete (maarjajää, vaskvitrioli, ookri jm) kohta kui ka juhatuse, kuidas värvitaimi korjata, kaaluda ja leotada, kuidas keeta värvileent, kuidas lõngad ette valmistada ja nendega edasi toimida jm vajalikku. Iga taime juures kirjeldatakse töökäiku, nii et värvimise peaks selgeks saama iga esmakatsetajagi.
Väärib tunnustust
Raamatu autor Aivi Maandi on kutsehariduselt agronoom ning on omandanud Tartu Ylikoolis bioloogia-, keemia- ja geograafiaõpetaja kutse. Ta on õpetajana töötanud lyhemat aega Narvas ja Käinas ning pikemat aega Emmaste Põhikoolis, kus on ametis praegugi. Aivi Maandi on aastaid olnud Emmaste kooliaia juhendaja ning vedanud loodushuviliste õpilaste ringi. Ta on koos õpilastega katsetanud värvimist kõigi teoses nimetatud taimede ja abiainetega ning värvilahendused ongi teose fotodel eksponeeritud.
Pole just igapäevane, et väikese maakooli õpetajalt raamat ilmub, pealegi Eesti väikseimas maakonnas Hiiumaal. Aivi Maandi sulest on see aga juba teine teos – 2005. aastal ilmus talt Ilo kirjastuse väljaandel „Kus haigust näed laita, seal tule ja aita! Poolsada tarvilikku kodumaist ravimtaime”, mis oli samavõrd põhjalik ja systeemne. Selline suur ja sydamega tehtud töö väärib tunnustust.