Järvakad meenutavad Järva Teatajas oma mardipäevi.
Tiina Viru
Minu lapsepõlvekodus Mustlas oli mardijooks täiesti iseenesestmõistetav toiming, milles osalesid peamiselt 10 – 15aastased lapsed. Väiksemad käisid siis, kui neil oli vanemaid õdesid–vendi, kellega kaasa minna.
Ettevalmistused algasid mitu päeva varem, eriti suur protseduur oli riietumine. Agarad abistajad olid riietumisel ja maskide tegemisel vanaemad, ka emad aitasid. Nemad ka rääkisid, mida mardid inimestele soovima peavad.
Rõivastest kandsime sellal palju tagurpidi keeratud lambanahkseid kasukaid, sest igas peres oli neid mitu tykki. Suurt tähelepanu pöörasime maskidele või näo värvimisele, pyydsime ikka tundmatuks jääda.
Kindlasti pidi olema lauluprogramm, millega esineda.
Mardisantimas käisime tuttavate ja sugulaste juures, veel kindlasti koolidirektori, klassijuhataja ja mõne linna prominendi juures. Alati käisime Tarvastu kirikuõpetaja Harri Haameri ukse taga laulmas.
Tema ja ta abikaasa kutsusid kõik mardisandid tuppa, kuulasid laulud ära, andsid kommi ja kutsusid järgmisel aastal tagasi. Nende ukse taga oli mardisantidest tavaliselt järjekord.
Martidele anti komme, ka raha, kas kopikaid või rubla.
Mardisante oli linnas palju, tihti nägime kuni viit salkkonda, keegi kellelegi liiga ei teinud, võrdlesime omavahel, kes kui palju ja milliseid komme on saanud, vahel ka vahetasime komme ja jagasime kogemusi, kuhu peresse veel võiks minna.
Kui enam ei viitsinud käia, läksime mõne mardisandi juurde koju, kus jagasime saagi ära.Väikelinna asi, eks järgmisel päeval siis martide emad kas tänasid lahkeid andjaid või hurjutasid neid yksikuid, kes marte sisse ei lasknud.
Uno Aan
Meie kylas Koeru lähedal oli selline komme, et marti käisid jooksmas peale väikeste ka keskeas täiskasvanud, alustati õhtul hiljem, kui loomad olid söödetud.
Tavaliselt tuli igast talust jooksjaid juurde ja rahvasumm läks aina suuremaks ja lõbusamaks. Kui talud said läbi käidud, jäime viimasesse pidama ja seal laotasime lauale kõik selle, mis kotti kogunenud oli.
Need olid lõbusad peod, kus mängiti pilli ja kõik inimesed kandsid maske. Muidugi ei osalenud selles kogu kylarahvas, oli ka talusid, kuhu sisse ei lastud. Seal siis panime ukse väljast kinni, jätsime lävele õlgedest tondi või tegime mõne muu vembu.
Oleme abikaasaga mõlemad õpetajana töötanud ja marte käib meil igal aastal trobikondade viisi. Kaasaegsed mardid on proove teinud ja tulevad ukse taha korraliku kavaga, vahva on neid vaadata. Täiskasvanud võiksid ka jälle sellest kombest kinni võtta, praegu on harjutud nalja ja meelelahutust telerist saama, võiks ju ka ise midagi teha.
Ülo Ormus
Niikaua kui mäletan, on Kolu kylas ikka mardisanti jooksmas käidud, nii mina ise kui ka minu lapsed, kui 9–10aastased olid.
Kõige eredamalt on mul meeles aastad 1984 – 86. Meid oli kymmekond noort vanuses 25 – 30. Olime ikka täitsa hoolega maskeeritud ja kostymeeritud, sõitsime nii paari autoga mööda kyla ringi.
Pillimees oli ka yhes, tema mängis, meie laulsime või tantsisime, mingi kava see nyyd ei olnud, tegelikult mängis pillimees igal pool yht ja sama lugu.
Enamasti võeti meid hästi vastu, mõni peremees andis martidele peotäie rapsitud linu kaasa, ytles, et viimased linad olid: see oli kombe järgi hea märk. Saime veel õunu, kommi ja seda karvast, mis kurku kõdistab – too aeg tehti lepikulist igas talus.
Tore oli siis, kui viskasime mõnele herneid, tangu– või odrateri kyll voodisse vaiba alla – ikka õnneks, aga järgmisel aastal tuli too ja viskas tagasi.
Paarkymmend uksetagust käisime kyll niiviisi läbi.
Aino Kruuts
Koolilapsena käisin kodukohas Moostes iga kord jooksmas. Me läksime naabrilastega omaette kuue–seitsmekesi, täiskasvanud olid eraldi.
Kambas olid siis kaks vanemat – isa ja ema, nooremad olid lapsed ja palusid rohkem ande. Eelnevalt valmistasime pikalt ette, paar–kolm nädalat. Käisime koos ja õppisime koolilaule, otsisime raamatutest vanasõnu.
Kui kadridel olid valged riided, vanadest kardinatest ja marlist, siis martidel tumedad. Midagi uut polnud, siis keerasime mantlid pahupidi, isal oli kepp ja vast vitsakimp ka vööl. Saapad olid suured ja vanad, millele olid lehvid kylge seotud. Värvilist riiet õmmeldi kylge ja krepp–paberist olid lindid mytsidel taga jooksmas. Palju ehtisime just lehvidega. Näod värvisime vesivärvidega ära.
Igal pool olid mardid oodatud, lauad ja toolid olid kokku pandud, et saaks tantse ja ringmänge teha. Koerad pandi ikka kinni, aga yks kord juhtus äpardus, et need olid lahti jäetud.