Namiibias on palju paiku ja põnevaid rahvakilde, keda turistid tihti uudistamas käivad. Sanide juurde, kelle mitteametlikuks pealinnaks on Tsumkwe kyla, satuvad turistid aga harva. Seepärast retke sinna, Namiibia idapiirile, ette võtsimegi, kirjutas Postimehes Hendrik Relve.
Kolkakylast «suurlinn»
Tsumkwesse kohale jõudes leidsime eest räämas kyla. Mõlemal pool teed lösutasid viletsad majakesed, mille ymber oli kuhjatud kõiksugu vana träni.
Tähtsamate hoonetena hakkasid silma politseijaoskond, mille ymber ei paistnud yhtegi elumärki, pood, mille lettidel haigutas tyhjus, ning administratiivkeskus, mille tagaõuel kõrgusid suured elektrigeneraatorid. Viimaste ylesanne oli õhtuti muidu elektrita kylale paar tundi voolu anda.
Ymbruskonnas elava sani rahva silmis on see unine kolkakyla aga ehtne suurlinn. Tsumkwesse kõmbivad nad mitme päeva teekondade kauguselt häda sunnil, näiteks ravimeid, soola või tööriistu hankima. Yldiselt pyyavad nad siia tulla siiski võimalikult harva, sest raha, mille eest midagi osta, nagunii peaaegu pole. Sanid on harjunud elama looduse armust.
Sanisid peetakse yheks Namiibia ja õigupoolest kogu Lõuna-Aafrika yrgsemaks rahvaks. Nad harrastavad tänaseni kyttimist ja korilust, nagu muu inimkond tuhandeid aastaid tagasi, kuigi yha tungivamalt sunnib kohalik omavalitsus neid tänapäeval ka põldu harima ja koduloomi pidama.
Sanid on elanud Kalahari kõrbe ymbruses yle 10 000 aasta. Ka geneetiliselt on see etniline ryhm iidvana.
Hiljutised uuringud on osutanud, et sanide geneetilised juured ulatuvad ligi miljoni aasta taha. Paljud antropoloogid on veendunud, et see rahvakild esindab kõige vanemat tänaseni säilinud inimkonna haru.
Varem nimetati seda rahvast bušmaniteks. Nime andsid neile buurid, hollandlastest kolonisaatorite järglased. Sõna-sõnalt märkis nimi inimesi, kes elavad võsas. Viimasel poolsajandil, kui rassismi suhtes ollakse muutunud aina tundlikumaks, on leitud, et sõnal «bušman» on kyljes rassistlik maik. Praegu soovitataksegi sama rahvast nimetada sanideks.
See nimi pärineb ymbritsevate bantu hõimude keelest ja tähendab teistsuguseid. Omakeelset yhist nime rahval pole. Võib-olla tuleb see sellest, et sanid jagunevad paljudeks hõimudeks, kellest igayhel oma dialekt, asuala, kombestik ja omakeelne nimetus. Sanid elavad hajutatuna tuhandete ruutkilomeetrite suurusel maa-alal, mitme riigi territooriumil. Kokku on neid ligi 100 000, Namiibias 38 000.
Mõistagi olime huvitatud retkest mõnda ehedasse pärisrahva kylasse. Autoteid niisuguste kylade juurde ei vii. Olime sunnitud palkama endale teejuhi, kes oli yhtlasi tõlgi eest. Markuri kylasse matkasime kõrvetava päikese all umbes paar tundi. Pere, kelle juurde jõudsime, elas kuues lähestikku asetsevas õlgkatusega onnis.
Iga sanisid esimest korda nägev eurooplane yllatub nende väikesest kasvust. Pikkuselt meile vaevalt õlani, on nad kehaehituselt saledad ja kuidagi haprad.
Meiega hakkas tegelema pere vanim mees nimega Kaeche. Ta tõi onnist väikese, vaevalt poole meetri pikkuse vibu ja nooletupe ning näitas, kuidas maas roomates jahiloomale läheneda ning põlvitades ja võimalikult märkamatuks jääda pyydes nool lendu lasta.
Proovisime ka ise vibu lasta. Vibu vinna tõmmata oli yllatavalt raske, kuid juba lendu läinud nool lendas kergesti saja meetri kaugusele. Kaeche seletas, et kui ta on myrginoolega ulukit tabanud, jälitab ta looma seni, kuni too nõrkeb. Vahel võib jälitamine kesta päevi.
Tulitavad peod
Õppisime Kaechelt ka kunsti, kuidas yrgsel viisil, kahe kuiva puupulgaga tuld yles saada. Pulk tuli toetada maas oleva lamedama puutyki õnarusse. Kõrvale tuli seada kuiv rohutuust. Nyyd oli vaja puupulka kahe peo vahel hoogsalt hõõruda.
Peamine osavus paistis seisnevat ylikiires tempos, millega pulka keerutati. Mees tõi seejuures kuuldavale tugevnevaid ohkeid ja oigeid. Kyllap hakkasid ta peopesad meeletust kiirusest tõsiselt tulitama, kuid viie minutiga lõi rohutututt leegitsema.
Tsumkwe lähedal käisime ka õppimas, kuidas tarvitada yht inimkonna vanimat puust tööriista kaevekeppi. Sanid hangivad sellega tänapäevani savannis ja kõrbes söödavaid juurikaid ja mugulaid.
Selle, kuidas põlvele laskudes ja kaevekepiga kiirelt kyhveldades pinnasesse ligi poole meetri sygavune auk kaevata, saime kähku selgeks. Kuid kuhu tolmkuiva ja pealtnäha täiesti yhesugusesse savannipinnasesse auk kaevata, nii et augu põhjas alati priske ja mahlakas mugul ees oleks ootamas, jäi meie jaoks siiski kättesaamatuks tarkuseks.
Tsumkwest lahkudes jäi kindel veendumus, et nendel, kes soovivad tutvuda inimkonna yhe yrgsema kultuuriga, tasub sanide maa kindlasti reisisihiks võtta.