Eesti Rohelise Liikumise, Liis Keerbergi ja Marju Kõivupuu eestvõttel korraldatud teabe- ja fotonäitus "Ristipuud Lõuna-Eesti maastikul" jõuab pärast pooltteist-aastat kestnud ringkäiku mööda Eestimaad Lahemaa rahvusparki Palmsesse, kuhu jääb sydakuu keskpaigani.
Lõuna-Eesti matusekombestikku kuulub ristimärgi puusse lõikamine lahkunu viimsel teekonnal kodust kalmistule. Risti lõikab lahkunu meessoost sugulane. See omanäoline rituaal on seotud yrgvana uskumusega puust kui hinge asupaigast. Võru, Põlva, Valga ja Tartu maakonna teedel on välja kujunenud oma traditsioonilised ristilõikamise kohad: ristimetsad, kyla või perede ristipuud.
Nõukogude ajal paiknesid teadaolevad või tänaseni säilinud ristipuud ja ristimetsatukad nn riigimetsas või riigile kuuluvatel maavaldustel. Osa suuremaid ristipuid oli võetud riikliku looduskaitse alla ja vastava tammelehe-sildiga ka märgistatud – näiteks Laatre ristimänd Sangaste kihelkonnas. Kaudselt olid kaitselaused needki ristipuud, mis kasvasid arheoloogimälestistena arvele võetud muinasaegsete matusepaikade läheduses või peal jne. Ametliku kaitseta olid asulate ja kalmistute vahelistele teedele jäävad ristimetsatukad, osa yksikuid kylade ristipuid, samuti individuaalsed ristipuud kusagil kõrvalistes kohtades jne. Viimaseid tavaõiguse kohaselt ei langetatud. 1990ndatel aastatel avaldati ekslikku arvamust, et ristilõikamise tava on moodsate aegade tulles määratud hääbumisele ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigi majanduslikult suhteliselt mahajäänumas kagunurgas. Seegi, et tänapäeval pääseb kodukalmistule sageli vaid tiheda liiklusega magistraali mööda, pole suutnud traditsioonile hävitavalt mõjuda.
2003/2004. aasta vahetusel tuli tõdeda, et raiekypseks saanud riigimetsade mahavõtmise käigus hävisid osalt teadmatusest, osalt hoolimatusest mitmed Võrumaa ristimetsatukad, mis olid seotud aktiivse kombekäitumisega – neisse lõigati riste kuni viimase ajani. Koos sellega hävis ka ainulaadne osa meie pärandkultuurist, mis praeguseks on oma endisel kujul säilinud ainult siinkirjutaja videomaterjalidel ja fotodel. Muist ristimetsatukki ja ristipuid võeti maha ka röövraie käigus, sest näiteks tagastatud metsamaade eakad või kiirelt rikastuda soovivad omanikud ei teagi, kus täpselt neile kuuluv mets asub, rääkimata sellest, mis seal täpselt asub.
Eriti kurjaks kujunes olukord 2005. aasta mais. Põlva Rosma kalmistu vahetus läheduses asuva aktiivse kombekäitumisega seotud ristimänniku osalist mahavõtmist põhjendati teelaienduse-õgvendamisega. Teabevahetuse puudumine vallavanema ja kohaliku rahva vahel paisus ylevabariigiliseks meediasyndmuseks, et mitte öelda skandaaliks, mis õnneks kyll päädis kavandatava 5-meetri laiuse puude riba mahavõtmise asemel lageraiega 2-meetri ulatuses. Kuid hingeline ja kultuurilooline kahju, mille vallavanema läbimõtlematu käitumine põhjustas, on korvamatu.
Kuid määravaks teguriks pärandkultuuri säilimisel ja kaitsmisel, sealhulgas ka ristipuude-tava pysimajäämisel, on pärimusekandjate endi, metsaorganisatsioonide, folkloristide, etnoloogide, arheoloogide ja kultuuri- ja uustegelaste jpt senisest sootuks tõhusam koostöö, mis ei saa tugineda ainult paragrahvi jõule, vaid ennekõike vastastikusele usaldusele, koostööle ja mis peamine – lokaalsete kultuurierinevuste arvestamisele ja väärtustamisele.
Näituse avamine toimub 16. hingedekuu päeval kell 16.00 pärastlõunal Lahemaa kylastuskeskuses.