Pole päriselt teada, kuidas teiste (ja suur)rahvaste puhul, aga eestlaste rahvuslik identiteet põhineb keelel. Keelepuu resp. keelevõsa on meile pea sama oluline kui sugupuu ja suguvõsa. Kyllaltki ähmase keelesuguluse alusel peame hõimlasteks Siberi põhjarahvaid, mitte aga näiteks lätlasi, kes on meile nii geneetiliselt kui ka geograafiliselt väga lähedased, kirjutas Õpetajate Lehes Karl Kello.
Keel on tõesti see viimane piir, millest globaliseerumise ja suurrahvastele meeldimise tuhinas enam taganeda ei anna. Kas mitte sellepärast ei satu me hämmingusse, kui räägitakse nn venekeelsest eestimeelsusest? Võimalik siiski (kasutades poliitiliselt mitte just kõige korrektsemat lähenemist), et just keelel põhinev rahvuslik identiteet on yldinimlik. Igatahes tekib väike kahtlus, et kuigi paljukorratud näite kohaselt peetakse prantslasteks kõiki, kes Prantsuse kodanikud, on neil seal ikka ka n-ö pärisprantslasi, ja samuti pole sugugi kindel, et näiteks prantsuse päritolu Hiina kodanik ei pea end enam prantslaseks.
Keel teeb rahva
Keel teeb rahva, keeletus kaotab rahva. Kõige lähim näide: eestlased/lätlased on geneetiliselt peaaegu yks ja sama rahvas, kes räägib vaid kahes keeles. Kui pärast jääaega, kaks-kolmteist tuhat aastat tagasi jõudsid taganeva jää järel tulles Läänemere äärde esimesed inimesed, olid nende seas ka meie kummagi otsesed esivanemad. Kuue-seitsme tuhande aasta eest, kui maaviljelus ja koduloomad jõudsid Põhja-Euroopasse, hakkasid välja kujunema germaani ja balti keeled: soome keeleteadlase Kalevi Wiiki väitel õppis kohalik rahvas rääkima põlluharijate keelt kui prestiižsemat.
Kysimus on seega pigem selles, miks räägivad eestlased eesti, aga mitte läti keelt. Ja kui ytleme, et liivi rahvas on välja surnud, ei tähenda see ometi, et liivlased on sootuks surnud – nad lihtsalt räägivad läti keelt. Siinkirjutajal ei lähe meelest yks yle keskea karm liivi merekaru, kes aastaid tagasi liivlaste päeval kurtis nostalgilises õllevines oma lugu: vanaema-vanaisa rääkisid ainult liivi keelt, ema-isa liivi ja läti keelt, mina ainult läti keelt – kes mina olen?
Siin- ja sealpool Uuraleid
Samad probleemid on hõimurahvastel siin- ja sealpool Uuraleid: kuidas mõõta ja võrrelda rahvustunnet? Venemaa soomeugri rahvusi peetakse venestunuteks. 24 porikuud rääkis Fenno-Ugria hõimukeskuse juhataja Jaak Prozes hõimuklubis rahvusteadvuse mõõtmisest Venemaal, tutvustades soomeugri rahvaste seas läbi viidud sotsioloogilisi kysitlusi.
Rahvuslikku kylge puudutavad sotsioloogilised uuringud olid N Liidus põlu all, 1990. aastatel hakati neid tegema, kuid saadav teave jääb pigem ametkondlikuks kasutamiseks. Kokkuvõtvate vihikukeste ja brošyyrikeste trykiarv on paarsada eksemplari, tulemused võivad olla kallutatud. Siiski võib neist yht-teist välja lugeda: „Uuringud ise on aga vägagi tähtsad Venemaa soome-ugri aladel toimuva mõistmiseks ning viitavad sellele, et assimileerumisprotsessid on tõepoolest juba niivõrd sygavad, et toimub mitmete soomeugri rahvaste vabatahtlik lahkumine ajalooareenilt,” tõdeb Jaak Prozes.
Viimane, 2002. aasta rahvaloendus segab tema sõnul pilti: kysiti, milliseid keeli vastaja valdab, kuid ei kysitud, mis on emakeel. Jääb selguseta, kui paljud soomeugrilased peavad emakeeleks rahvuskeelt. Siin peitub ka yks võimalikke vastuseid pealkirjas esitatud retoorilisele kysimusele: rahvusteadvuse oluline indikaator (võib-olla isegi kõige olulisem) on suhtumine emakeelde.
Tõlkimine ja tõlgendamine
Kysitlustulemuste käsitamisel tekivad tõlkimise ja tõlgendamise probleemid (kuidas kysimus on esitatud); samuti, keda kysitletakse (väljaspool oma vabariiki elab maridel pool, mordvalastel, s.o ersadel-mokšadel kaks kolmandikku põlisrahvakillust). Raskusi on tulemuste ajalisse konteksti seadmisega, kuivõrd puuduvad võrreldavad uuringud arengutendentside kohta (näiteks aastate 1992–2002 kohta). Kysitletavad võivad karta, et tulemusi kasutatakse kurjasti ära, et vastused pole salajased ja yksnes rangelt teaduslikuks otstarbeks mõeldud. Tihtilugu jäetakse kysimusele, mis puudutab näiteks oma vabariigi suveräänsust, lihtsalt vastamata, ja see ei johtu yksnes soomeugrilikust tagasihoidlikkusest. Arusaadavalt poeb hirm naha vahele, kui tuleb otse vastata, kas eelistad suveräänset vabariiki väljaspool Venemaad.
Udmurdi, Mordva, Mari El ja Komi vabariigid loovad illusoorse mulje omariiklusest. See on ylimalt piiratud, näiline suveräänsus. Riigipea määrab ametisse Venemaa president ise, omaseaduste ylimuslikkusest pole mõtet rääkida. Kui esitati ettepanek, et Mari president võiks osata mari keelt, visati see kohalikust põhiseadusest välja kui Venemaa konstitutsioonile mittevastav. Kohalikud venelased suhtuvad sellessegi suveräänsusse tõrjuvalt, pigem ollakse seda meelt, et võiks taastada kubermangud.
Hõimurahvaste kogemusest
Kas meil on idapoolsete hõimurahvaste kogemusest midagi õppida? Kindlasti. Soomeugrilaste keskel elavad venelased (kuni 90%) ei räägi soomeugri väikekeeli – eks vastav tendents ole kehtinud/kehtib ka Eesti kohta. Iga teine venelane näiteks ei soovigi osata mari keelt; arvab, et seda ei ole vaja osata, ega ole ka nõus, et mari keel oleks koolis kohustuslik (50,9%). Huvitav, kui suur oleks vastav protsent eestivenelaste hulgas?
Olgu seega siinkohal tehtud poliitiliselt ylimalt ebakorrektne ettepanek: vahest oleks meilgi mõttekas mõõta, kuidas suhtuvad eestivenelased Eesti suverään-
susse, eesti keele oskuse soovitavusse/vajalikkusse ja kohustuslikkusse koolis. Võimalik, et neid uuringuid on ka tehtud, kuid tulemusi pole igatahes teadvustatud. Igal juhul ai-taks vastav teave integratsioonialast konteksti selgitada.
Omakeele mittevajalikkuse tõusutendents ilmneb ka põlisrahvaste endi seas. Yhe väikese rahvakillu suhtumine oma kultuuri on keeruline kysimus, keeruline protsess.
Omakultuurist ei hoolita
Enamjagu vanemaid soovib oma lastele venekeelset õpetust, et yhiskonnas edukamalt toime tulla. Vähe on neid, kes pooldavad rahvuskeelset haridust, seda eriti 10.–11. klassis. Probleem on leida rahvuslikku lytseumi ja gymnaasiumi õpilasi. Juba sisse on systitud hinnangud, et seda keelt ei ole kellelegi vaja, omakultuur pole midagi väärt. Valitsev tendents on hääbumisele määratus. Omakeelseid telesaateid on paar korda nädalas – ja sellega ollakse rahul. Jaak Prozese kujuka väljenduse kohaselt: mustas katlas elades ei näe, et katel must on – ja kui must ta õieti on.
Ametlik venestamispoliitika ei saavuta(nud) kaugeltki seda, mille teeb ära rahva enda sisemine valmisolek keelevahetuseks. Prestiižsemale keelele on alati yle mindud. Komi linnaneiud tihtipeale ei räägi komi keelt, kyll aga teavad, et maal räägitakse – on tekkinud nn maakeel ja linnakeel, s.o komi ja vene keel.
Eks kehti meilgi teatud määral samane vastandumine: progressiivne linnakultuur vs mahajäänud maakultuur, seda nii kohalikus kui ka globaalses kontekstis. Kas ei löö rahvusliku nihilismi nähud meilgi ilmekalt välja? Näiteid jätkub.
Rahvuslik nihilism
Uhkust oma rahvuse yle tunneb maal iga teine udmurt (1990 – 55%, 1997 – 49%), linnas on see protsent tunduvalt väiksem: 35 ja 34%. Kaks põhilist põhjust, miks udmurdid ei tunne uhkust oma rahvuse yle: rahvas ise ei austa ennast; teised rahvad alandavad. Kysimus on inimväärikuses, rahvusväärikuses – need ei ole väikerahva puhul päris sama, mis suurrahvastel.
Eero Laidre kirjutas hariduslistis, et inimlik ja rahvuslik väärikus kattuvad põhikontuurides eriti väikerahvastel ja et oleks koomiline, kui see kellelegi ohtlik peaks olema: „Väikesed rahvused peavad endi väärikuse nimel palehigis pingutama, suurtele on see nende massi tõttu sylle kukkunud kingitus kui saatuse pailastele.”
Väikerahvaid, nende keelt ja kultuuri tuleb kaitsta isegi siis, kui nad ise enam ei või, ei suuda, ei taha seda teha, olles sunnitud laste tuleviku nimel loobuma oma minevikust. Iga rahvakillu, iga keele, iga kultuuri kadumine vaesestab kultuuri yldpilti. Kahju kuidagi, et suurriikidele/rahvastele pole antud seda mõista.