Hõimuklubi – mis klubi see niisugune on? Kellele mõeldud? Kes hõimuklubist mitte midagi kuulnud pole, just nii kysivadki. Fenno-Ugria hõimuklubi alustas tegevust 2001. aasta algul, ent soome-ugri teemalisi loenguid ja filminäitamisi korraldati varemgi, kirjutas Õpetajate Lehes Livia Viitol.
Allakirjutanule meenub yks 1990. aastate alguse kärekylm pyhapäeva varahommik tollases Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis, kuhu oli kogunenud seltskond asjahuvilisi, et vaadata yheskoos soomeugrilaste teemal videofilmi. Filmi nimi on kahjuks ununenud, meeles on vaid, kuidas euroremontimata kylma saali yhes nurgas hõõgus väike elektrikamin, mille paistel filmivaatajad aeg-ajalt oma kohmetanud sõrmi soojendamas käisid. Filmivaatamise järel toimus spontaanne arutelu, mille lõppedes sain aru, et innustus soome-ugri rahvaste vastu oli yleyldine.
Tollest hommikust jäi meelde hallipäine auväärses eas väga pyhendunud daam. Hiljem sain teada, et see oli Linda Viiding. Tagantjärele olen veendunud, et kyllap oli just Linda Viidingu sytitav loomus ja kaasaelamine soome-ugri rahvaste populariseerimisele yks initsiaator hõimuklubi ellukutsumisel. 1930. aastate hõimuliikumises aktiivselt osalenud Linda Viiding oli soome-ugri rahvaste tõeline sõber ja huviline.
Nagu praegugi, oli ka siis yrituste läbiviijaks folklorist Eha Viluoja, kes töötab Fenno-Ugrias 1993. aastast, on toimetanud aastaid hõimukalendreid, kuulub Fenno-Ugria infolehe toimetusse, aitab vahendada igasygisesi hõimupäevi ning kavandab ja organiseerib hõimuklubi tegevust. Tema sõnul oli Fenno-Ugria hõimuklubi algataja tollane referent Kirsti Ruul, kelle ideed toetasid hõimukeskuse juhataja Jaak Prozes ja Soome-Ugri Rahvaste Infokeskuse juhina tegutsenud Andres Heinapuu.
Esimene klubiõhtu toimus Vanalinna Hariduskolleegiumi Gymnaasiumis ja seal käis esinemas helilooja Veljo Tormis. Mõni aeg hiljem sai klubi kooskäimise kohaks Akadeemiline Raamatukogu (praegune Tallinna Ülikooli akadeemiline raamatukogu). Viimastel aastatel kogunetakse Roosikrantsi t 6, Eesti Keele Instituudi kolmanda korruse saalis.
2008. aasta algul seitsmeaastaseks saav hõimuklubi koondab soome-ugri huvilisi ning jagab infot soome-ugri rahvastest ja nende kultuuridest. Kokku saadakse kaks korda kuus kolmapäeviti kell 17.
Kui tähtsamatest syndmustest pakub ylevaadet neli korda aastas ilmuv Fenno-Ugria infoleht, siis hõimuklubi loob võimaluse syvitsi minna ja yksikteemasid põhjalikumalt tutvustada. Aastate jooksul on hõimuklubis esinenud tuntud teadlasi, tõlkijaid ja kultuuritegelasi nii Eestist kui ka teistest soome-ugri maadest.
Millest hõimuklubis kõneldakse?
„Kui loetleda viimastel aastatel hõimuklubis toimunud ettekandeid, siis on meil käinud esinemas Eesti TA president Richard Villems soome-ugri (uurali) rahvaste geenidest Euraasia kontekstis, keeleteadlane Valdek Pall eestlastest ja mordva keeltest, kirjanik ja tõlkija Arvo Valton soome-ugri rahvaste kaasaegsest kirjandusest, Oulust pärit lingvist Ante Aikio saami keele minevikust, olevikust ja tulevikust, hõimukeskuse juhataja ja Eesti Mari Seltsi asutaja Jaak Prozes pidas ettekande maridest ja nende olukorrast („Mari saaga”).
Kuna teeme koostööd teiste organisatsioonidega, on laiemaid teemasid võimalik arutada mitme kandi pealt. Nii arutlesid Andres Heinapuu, Helmi Neetar ja Vilja Oja Joðkar-Olas toimunud X fennougristide kongressi yle igayks oma teemast lähtudes: Andres Heinapuu teemaks oli kongressi politiseerimine, Helmi Neetar ja Vilja Oja rääkisid keeleteemadel. Renate Blumberga tegi 2006. aasta Liivi lipu päeval ettekande liivlaste identiteedi ja keele seostest, Jüri Valge kõneles Lauri Kettunenist tema 120. synniaastapäeva puhul, Nadeþda Ptðelovodova Eesti kirjandusklassikast udmurdi keeles. Kuna ka soome-ugri kirjanikud peavad kongresse, on olnud ettekandeid emakeelse kirjanduse jõudmisest lugejani. Siin on olnud hea koostööpartner Jaan Õispuu, kes tunneb hästi karjala kirjandust.
Kädi Kallau ja Marko Veisson jagasid muljeid Hantõ-Mansiiskis toimunud folkloorifestivalilt. Ikka oleme pyydnud kutsuda esinema neid, kes on soome-ugri väikerahvaste juures ekspeditsioonidel käinud. Igal aastal on klubis olnud ettekanne kunstiakadeemia ekspeditsioonidest. Esinenud on nende juht Kadri Viires, tänavu magistrant Madis Tuuder. Huvitavaid reise on ette võtnud ka EHI tudengid. Vist on paljudel meeles Laur Kiige pöidlastopireisi lugu Norra saamide juurde ja Marimaale. Oluline on, kuidas osatakse välja tuua, mille poolest on omanäoline maa, kuhu sõidetakse, inimesed, kellega kohtutakse, ja ajahetk, milles miski toimus.
Juba mitmendat aastat korraldatakse suviti soome-ugri õpilaslaagreid. Fenno-Ugria direktor Kersti Sepper on kõnelnud lastelaagritest Udmurdi- ja Marimaal.
Tõelisteks suursyndmusteks soome-ugri maailmas on kongressid – soome-ugri rahvaste maailmakongressid ja fennougristide kongressid. Neid oleme juba eelnevalt tutvustanud, et inimesed teaksid, mida kongress endast kujutab. Kongressidega seoses oleme pyydnud valgustada ka yldist olukorda. Muidugi on meil kõnelemas käinud ja kyllap teevad seda ka edaspidi tuntud soome-ugri uurijad Tiit-Rein Viitso, Ingrid Ryytel, Tõnu Seilenthal, Marje Joalaid, Kristi Salve jt.
Meil on olnud ka sariõhtuid soome-ugri rahvaste kirjandusest. Neil on käinud esinemas Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni president Arvo Valton ning soome-ugri kirjanikud ja tõlkijad. Ilmunud on neli sarja tõlkeraamatuid soome-ugri rahvaste kirjandusest. Praegu õpib Tallinna Ülikooli magistrantuuris udmurditar Nadeþda Ptðelovodova, kes on vahendanud palju eesti luulet udmurdi keelde. Viimati Hando Runneli luulekogu. Arvo Valton on tõlkinud aga soome-ugri rahvaste kirjandust eesti keelde.
On olnud ka väga huvitavaid filmiõhtuid. Madis Arukask, Ergo Västrik, Taisto Kalevi Raudalainen korraldasid hõimuklubis vadja õhtu „Portreid ja perepärimusi vadja välitöödelt 1999–2004”. Näidati ka Äänisvepsa ja Kesk-Vepsa kylade pulmakombeid rekonstrueerinud filmi, mida kommenteeris kohal olnud produtsent, noor vepslanna Alevtina Soldatova. Mari sangari päeva puhul näidati Ljubov Zinovjeva filme mari rahvausundist „Ravitseja” ja „Võta sydamega”, mida kommenteeris Eestis elav mari filmimees Aleksei Aleksejev. Oma mõtteid XI soome-ugri telefilmifestivalilt Komimaalt (2004) koos filminäidetega käis tutvustamas ETV töötaja Piret Suurväli, Hantõ-Mansiiskis toimunud XII telefilmifestivalil „Soome-ugri maailm” nähtust andis ylevaate Olev Remsu. Väga põnev oli ka Arukase ja Raudalaineni (reþissöör Marika Lauri) 2006. aastal valminud film „Elavalt maetud”, mis on vepsa kyla viimase elaniku, kyla pärimuse viimase kandja Maria Anissimova portreelugu. Selle lähtepunktiks on muistend enesematjatest tðuudidest, kellele enesematmine tähendas pääsemist kallaletungiva vaenlase käest. Filmi esilinastus oligi hõimuklubis. Kohale tuli arvukas publik. Kui Piret Suurväli ETV-st kuulis, et kavatseme näidata filmi korraliku tehnikata ja heli tuleb arvuti kõlaritest, saatis ta kohale asjatundja ja tänu temale tuli ka heli korralik. Hiljem näidati seda ETV-s.”
Möödunud kevadel näitasite linateost kuulsast ungari fennougristist, hantide uurijast ja Handimaale elama asunud ning seal surnud Eva Schmidtist. See oli rohkem kui lihtsalt eluloofilm. Nii tõsist ja traagilist identiteedi teemat käsitlevat filmi kohtab harva.
„Näitasime J?nos Xantuse filmi „Kes oli Eva Schmidt?”, mis valmis 2005. aastal. Ka mina arvan, et see jäi kõigile meelde. See on yks neid filme, mille lummusest on raske vabaneda.”
Nii need, keda tutvustate, kui ka need, kes teil esinemas käivad, on kõik väga pyhendunud inimesed.
„Nii on see kujunenud. Oleme pyydnud neid yles leida nii palju kui võimalik. Siin on heaks näiteks Ante Aikio, kes rääkis saamidest ja saami keeltest. Ta oli tulnud Tartusse, et pidada loengutsykkel. Eva Toulouze’i teavad vist kõik eestlased. Ta on aastaid olnud Tartu Ülikooli õppejõud. Kutsusin teda hõimuklubisse hantide teemal esinema. Ta valis folkloorse lähenemise, mis oli väga huvitav. Kuid mis veel filmidesse puutub, siis alati ei näidata ju meil ka filme, vaid on ekspeditsioonidelt kaasa toodud materjal või slaidiprogrammid. Sageli on muusikanäited lindistustena. Kas või meä keele uurija Laura Arola, kes oli lindistanud meäkeelse meä rahva hymni, kusjuures selle käsitluse juures on huvitav seegi, et meä keel on soome keele murre Tornio jõe sellel kaldal, mis on Rootsi riigi koosseisus...”
Teil on läbi jooksnud veel yks huvitav teema – soomeugrilased suurlinnades.
„Oslos elab teatavasti 5000 saami, Helsingis 500. Saamluse säilitamisest linnas kõneles hõimuklubis mõni aasta tagasi Raili Pirinen, selle teema juurde kuulus Paul Anders Simma lyhifilm „Let’s Dance”. See teema, ma arvan, on edasi päevakorral. Päevakorral on aga ka nii mõnigi laiemale auditooriumile huvi pakkuv ekspeditsioon: näiteks yks neiu, kes käis lõunahantide juures ekspeditsioonil ja keda ma väga sooviksin hõimuklubisse esinema, viibib praegu Inglismaal. Kui ta sealt tagasi tuleb, loodame kutsuda teda hantidest kõnelema.
Nii Fenno-Ugria Asutuse kui ka hõimuklubi töö põhineb suures osas koostööl teiste kultuuriorganisatsioonide ja asutustega. Tuleb kogu aeg silmad lahti hoida ja pyyda olla kursis kõigega, mis toimub. Teemasid, mis pakuvad huvi laiemale ringile, on ju palju. Kui kuulen, et keegi on käinud mõnes huvitavas soomeugrilastega seotud paigas, mõtlen kohe: oot-oot, mis ta seal nägi ja tegi, las teised kuulavad ja vaatavad ka.
Hõimukuu lõpul, 24. oktoobril kõneles hõimuklubis Jaak Prozes teemal „Kuidas mõõta Venemaa soomeugrilaste rahvusteadvust?”.”
Miks vajame Fenno-Ugria hõimuklubi?
„Esiteks sellepärast, et soome-ugri temaatika vastu tuntakse jätkuvalt huvi ja see on mitmekesisem kui traditsioonilise hõimunädala kultuuriprogramm. Me tahame neist rahvastest rohkem teada ja meil tasub kursis olla ning võrdlevalt hinnata protsesse, mis idapoolsete keelesugulaste juures aset leiavad. Oleme oma iseolemisega niisama ebakindlad ja haavatavad kui paljud väikerahvad mujal maailmas, ent yhise lähimineviku tõttu mõistame oma keelesugulasi paremini ja nende saatus läheb meile rohkem korda. Ehk on meilgi midagi õppida neilt, kes tasapisi kaotavad oma emakeelt? Ehk virgutab hõimuklubi mõndagi meist tegutsema selle nimel, et meie emakeel võimalikult kaua kestaks?
Teiseks – hõimuklubi võiks koondada eri kõrgkoolide noori, keda huvitab soome-ugri keelte ja rahvastega seotud uurimistöö. Taasiseseisvumise aastatel on raha teinud kõrgkoolidest konkurendid, ent Eesti fennougristikas vajame koostööd.”