Teisipäeval lõppesid Tsiistres mängufilmi „Taarka” viimased võtted Setumaal. Kokku filmiti 50 paigas ja massistseenides osales peaaegu paarsada setut. Filmi viimased võtted tehakse Soomes, kirjutas Võrumaa Teatajas Ivi Kaarna.
Esmaspäeval filmiti Tsiistres kuulsast setu lauluemast Hilana Taarkast (1856–1933) jutustava filmi jaoks stseene lõikuspeost.
Juba kaugelt yle põllu sõites oli näha tulisilmseks muutunud vana rehimaja. Igast august ja seinapraost kiiskas eredat valgust. Väraval haarati meil hõlmast ja kästi kohe yle hoovi asuvasse majja minna ning vanad vammused selga panna. „Ah et ei tulegi filmi, hoopis kirjutada tahate,” imestas paksu salli sisse mähitud piiga ja juhatas meid võtteplatsile. Telefon tuli välja lylitada ja suu kinni hoida.
Rehealune oli rahvast täis. Yhes tagatoas lõikusid naised kapsast ja valmistasid lõikuspeoks sööke, teises tares lasid mehed puskarit ja kylmast punase ninaga setu taat muudkui tõstis kartuleid kuhjast korvi ja korvist kuhja. Ikka niipalju, kui duubleid filmiti. Tegu oli massistseeniga ja väga kitsaste oludega. Operaator Elen Lotman kykitas oma kaameraga relssidel liikuval platvormil ning filmis ikka yhest ja teisest ukseavast. Sellele lõikuspeole oli tulemas ka Taarka. Aga juba järgmises stseenis. Jätsime kylmast lõdisevad näitlejad ja filmijad rehe alla ja suundusime elumajja, kus näitlejad käisid sooja saamas.
Siiri Sisask istus yksi pikal pingil, põlved lõua all ja käed põlvede ymber põimitud ning vaatas akna taga tihenevat lumesadu. Mõtles ta Taarkale, oma osale? Ja siis äkki pöördus meie poole. Mustade metsikute juuste alt paistsid tõmmu nägu ja kaks lahket silma. „Kysige aga, kysige ja pilti võite ka teha,” naeratas ta, kargas pysti ja ytles, et pildi teeme väljas. Seal jooksis ta läbi lume otse vana aiaräbala juurde ja viskas pea uhkelt kuklasse. Nagu Taarka: yksi keset valget valu, väike tõmmu ja habras.
Istume taas toas. Aega napib, sest esimesed rehealused tulevad ennast juba järgmise stseeni jaoks soojendama.
Kas Taarka roll on sama erakordne, kui oli tema elu? Siiri Sisask mõtleb pisut ja vastab siis yhe jutiga: „Kindlasti on. Tegelikult on kõik need rollid, kus ma olen pidanud kehastama reaalselt eksisteerinud inimest, olnud minu jaoks erakordsed. Aga ka need rollid, mida olen pidanud ise looma, on olnud erilised. Taarka elu polnud lihtne ja sellepärast pole ka tema rolli lihtne mängida. Kuid mul on selle rolli avamiseks võti. Meie mõlema elu kulgeb laulude rytmis, samas maneeris. Me suhtume laulusse yhtmoodi ja eraldume yldisest massist teisitimõtlejatena. Mina saan Taarka väest ja sõnumist ja sisust aru. Jah, mul on see võti, et Taarkat elusaks mängida. Kuid filmi tegemine on siiski meeskonnatöö ja näitlejana sõltun igast inimesest, kes on filmiga seotud. Me kõik koos vastutame, et film hea tuleks.”
Filmi syndmused toimuvad aastatel 1871–1933. Nimiosalist kehastavad eri perioodidel Inga Salurand, Siiri Sisask ja Marje Metsur. Taarka armastatud noort ja vana Vassot mängivad Kaarel Oja ja Tõnu Oja. Filmi režissöörid on Ain Mäeots ja Hardi Volmer, peaoperaator Elen Lotman. Stsenaariumi on kirjutanud Mart Kivastik, Kauksi Ülle, Elo Selirand, Ain Mäeots ja Hardi Volmer. Filmi maksumus on umbes kaheksa miljonit krooni. Esilinastuma peaks film tuleva aasta kevadpyhade ajal.