Porikuu viimasel päeval sõitsid Tõllu tytred Valjalga. Seal kohtusime Valjala põhikooli ajalooõpetaja Ester Vaiksaare ja tema juhendatava ajalooringi kuuenda klassi lastega ning siirdusime ringsõidule Valjala ymbruses, kirjutas Meie Maas Elle Mäe.
Esimene peatus oli Sassi mõisas, kus kuulasime lugu vana kabeli ja ohvrikivi otsimisest ja leidmisest. Ajaloo puhul ongi oluline, et peab arvestama vahepeal maastikuga toimunud muutusi.
Edasi siirdusime Väkra kylasse. Käisime Hiiu kivi juures. Kuigi Valjalas Tõlluga seotud paiku peaaegu ei ole, kui mitte arvestada mõnd muistendit kiriku kohta, siis kaudsemalt mõeldes, kes see hiid Saaremaal siis oli, kui mitte Suur Tõll? Huvitav, et sellest kivist ei ole Saaremaa vaatamisväärsuste seas pikka aega midagi kuulda olnud. Kas oli see vahest mingit viisi sedavõrd pyha, et seda võõrastele ei räägitud? Kõige uuemas Regio atlases on kivi siiski ära märgitud. Hiiukivi läheduses paikneb ka ohvrikivi.
Väkra kyla on yldse pika ajalooga ja rikas pyhade paikade poolest. Selles suure soo serval asuvas kylas on ulatuslik pronksiaegne kalmeväli, millest osa olid lambad meie jaoks hästi nähtavaks söönud. Soo servas paiknevad allikad, mille juurde me märja aja tõttu ei läinud. Siinne Emaallikas on yks Saaremaa suuremaid silmaallikaid, mille läbimõõt on tervelt 8 meetrit. Silmaallikatest otsiti vanasti abi nägemishädade puhul ja kyllap eriti puhas allikavesi selleaegsete kehvade hygieenitingimuste korral tõepoolest aitas.
Kyla servas asub ka nn Aadu pyhat. Nimi tuleneb Aadu talust, mille maadel see asub. See on kolmnurkne, kunagi kiviaiaga ymbritsetud pyhapaik. Kuna 1949. a kyyditamine viis selle rabaäärse kyla praktiliselt tyhjaks, nõrgenes ka usk sellesse pyhapaika, millessegi hiietaolisesse. Pyha paik on ju pyha nii kaua, kuni ta pysib inimeste mälus. Kui kaob mälu, kaob ka pyhadus.
Väga vanale asustusele viitab ka siitkandist 20. saj algul õunapuu istutusauku kaevates leitud rahapada.
Väkralt sõitsime edasi Tõnija Tuulingumäele, kus aastatel 1995–2000 toimunud kaevamistel avastati kalmed. Samas lähedal on paiknenud ka kindlustatud muinasmõis, sadamakoht, hiiepõllud ja Lepna matmispaik. Tuulingumäelt on leitud Eesti ala vanim kassiluustik. Kuna kass oli lõunapoolsetel aladelgi luksusloom, eeldab see mõjuka klanni matmispaika. Kuigi siit ei ole leitud yhtki terviklikku skeletti, saadi ometi mõndagi teada selleaegsete inimeste elust, olmest ja haigustest, aga ka matmiskombestikust.
Edasi viis tee mööda Ure Reost, mis on kohalikele olnud kõhedust tekitav paik. Nime järgi võiks oletada, et tegemist on laipadega seotud paigaga. Siit olevat yle käinud vaimude rada. Sellel alal on hiljemgi toimunud mitmed ebatavalised matused. See omakorda hoiab pärimust elavana.
Möödusime Kalli kruusaaukudest, kus kruusavõtmisel tulid ilmsiks katkukalmud. Valjala kandis suri 1914. a katku peaaegu kogu elanikkond, legendi järgi jäänud siin ellu vaid kirikuõpetaja tytar Gertruta Carponai ja yks talupoiss. See on romantiline, kuid kannatusterohke ajalooseik.
Valjala maalinna ymbrus on võssa kasvanud ja kuivendustööde tulemusel ka oluliselt muutunud – niisuguse nurme veerde ei oleks kyll muistset kindlust rajatud.