“Kallis, sygavasti austatud Vladimir Vladimiri poeg Putin. Täname teid kogu hingest hoole ja vaeva eest, mida te olete yles näidanud Venemaa soomeugrilaste toetamisel, me ei unusta seda iialgi!”
Kui selline sydamest tulev pöördumine pole veel kõlanud, kõlab see lähiajal kindlasti kusagil Venemaa soome-ugri piirkonnas. Kõnes väljenduv siiras usk lööb uppi senise soome-ugri maailma alustalad, näitab uue, teistmoodi aja tulekut.
Senini oli toimuv hägus. 24 miljonit soomeugrilast maailmas, 2,6 miljonit Venemaal. Kuigi Vene soomeugrilaste arv väheneb pidevalt, on hingepõhjas hõimlaste teadmine meie pysimise saladus.
Oleme pysinud tuhandeid aastaid, sest oleme hajutatud. Elame põhjala tundratest Ungari tasandikeni, Läänemerest Uuraliteni ja edasi. Me akende all voolavad nii Doonau kui ka Ob ja Jenissei. Oleme väikesed, laiali yle ilma. Just see teeb meid tugevaks, suureks.
Keskpunktita ilm
Meil pole yht kindlat riiki – järelikult ei saa seda hävitada. Meil pole yht ja ainsat kuningat, järelikult ei saa teda tappa. Meil pole yhtainsamat keelt, järelikult ei saa seda maha suruda. Me tekime uuesti ja igal pool kui lohe maharaiutud pead. Me ei usu ainult yht jumalat, pigem usume oma metsa ja maad, merd ja tundrat.
Meil on eri geenid, kuid sarnased keeled. Oleme oma hajutatuses näinud kymnete yhe keskuse ja yhe keisriga impeeriumide algust ja lõppu. Ise teisenedes, pysima jäädes. See ongi me tugevus – soome-ugri yrgjõud.
Kui omavahel kohtume, siis võõrastame yksteist, sest liialt on uusi kultuurikihte me tegeliku olemuse peal. Alles siis, kui on joodud hulk õlut või viina, tajume, et hõimlane mõtleb, isegi hingab samas rytmis kui me ise.
Kui loome organisatsioone, on need nii hajusad, hägusad, et igasugune juhtimisteooria peaks need välistama. Ometigi need toimivad just meie ilmas, soome-ugri mystilises, ilma keskpunkti ja juhita ilmas.
Aga nyyd on hakanud kõik muutuma, vähemasti Venemaal. Kui senised Vene juhid on soomeugrilastest mööda vaadanud, neid kahtlustanud, alla surunud, siis Putin valis vastupidise tee. Fassaadil hakkab silma suure, ylevenemaalise soome-ugri keskuse loomine Sõktõvkaris. Saranskist on alguse saanud suurte, ylevenemaaliste soome-ugri folkloorifestivalide jada, rääkimata järgmise suve hõimlaste maailmakongressist Hantõ- Mansiiskis, kus pyytakse kõigi kohale kutsutavate soome-ugri riikide presidentide abil kujundada suurejoonelist propaganda-yritust. Ikka Putini dirigeerimisel.
Kuna iga ettevõtmise eel ja järel saabuvad Vene soomeugrilastele rahalaevad oma asja ajamiseks, on paljud pragmaatikutest hõimlased rahul. Olgu või seegi, ikka parem kui mitte mi-dagi. Nii arvatakse. Ja kõlavadki loo alguse tänusõnad.
Paraku ei kiputa märkama veel seda, et aastatuhandete kullaprooviga hägus ja toimiv soomeugrilus hakkab Venemaal asenduma tsentraliseeritusega. Yks riik, yks juht, yks idee. Ja peamine – ykskõik, mis suunas hästi juhitav systeem.
Kas see on ohu märk? Või tuleb siit otsida Venemaa presidendi sydame sundi – väidetavasti on ju temagi soontes kybeke soome-ugri verd.