Komimaa on kui ristsõnamõistatus, kus esmalt jääb silma eklektika, siis ilmneb slaavi joon ning lõpuks saabub arusaam hõimlaste iseolemise võlust ja valust, kirjutas EPLs Rein Sikk.
Tuul puhub põhjast. Tundub, et Vorkuta suunast, Kaug-Põhja Komist, kus Gulagi laagreis on vaevelnud 5000 eestlast. Tuul keerutab Sõktõvkaris lumehämu ja levitab keemiaaroome yhest Euroopa suuremast paberikombinaadist. Toob äärelinna kanalate lõhna olympiasangar Raissa Smetanina nimega hotelli ja suusastaadioni juurest. Tuul paneb sõdalastena õõtsuma kymned tuhanded sosnovski hiidputke varred, mis ymbritsevad Komi pealinna piiramis-rõngana.
Tuul keerutab Kommunistlikul ja Lenini tänaval, pannes Sõk-tõvkari inimesed, kellest komisid on viiendik, päid kraedesse peitma. Enamiku riided on tumedad. Tundub, nagu veereks hämaratel tänavatel hallid kivikesed.
Järsku saabub õbluke naine kui ilmutus Pariisist. Punased juuksed lehvimas, stiilne mantel hõljumas, efektne laiaäärne lilledega kaunistatud kybar tuules laperdamas. Naine tõstab elegantse liigutusega käe, võtab kybara äärest, naeratus valgub yle ta näo.
Komi rahvusest Lilia Tšup-rõna, kes komi kylast pealinna tulnuna kartis veel hiljaaegu oma emakeeles rääkida, astub nyyd uhkelt Sõktõvkari tänavatel, pärinedes nagu teisest maa-ilmast. Mis sest, et kui kakskeelsed tänavasildid välja arvata, on linnas vähe komipärast. Kui seda just hoolega ei otsi.
Õnn tuli Lilia ja ta paarikymne soome-ugri kultuurikeskuse kolleegi õuele kahe aasta eest koos president Putiniga. Siis kirjutas Vladimir Vladimirovitš Sõktõvkaris alla otsusele muuta kohalik keskus ylevenemaaliseks. Allkiri kasvatas kolme miljoni rublase eelarve kolmekordseks, lisaks hulk miljoneid arvutitehnika ostuks. Kõige tähtsam on just staatuse muutus, see tõstab komid Venemaa soomeugrilaste seas esirinda.
Kummardus Putini rahalaevale
Venemaa föderaalse soome-ugri kultuurikeskuse juhil Svetlana Belorussoval on säravad silmad ja hinges sygav tänutunne Putinile. Seda ei väsi ta väljendamast. Kysimusele, mis saab, kui Putin enam president pole ja rahakraanid äkki sulguvad, ta ei vasta. Pigem meeldib talle tulevikust unistada. Sellisest tulevikust, mil on valmis tehtud ja andmetega täidetud interneti megaportaal, kus on kogu info maailma soomeugrilaste kohta. Kongressid, ajalugu, rahvuspärand, kõigi käsitöömeistrite nimed ja viimane kui uudisjupike hõimlaste tegevusest.
Näib, et tänutundest pakatab kogu Komi pealinn. Ainukese valimiseelse plakatina on yleval Putini partei – yhtse Venemaa oma. Lisaks loosung “Sõktõvkar toetab Putinit!”.
Samas ei õhka megaportaali yle õnnest suveniiripoe Suur Vanker omanik, venelasest restauraator Aleksandr Volohhov. “Olen aastaid komi kylades käinud, leidnud ligi sada käsitöömeistrit, kelle tooteid myyn. Miks peaksin nende aadressid ära kinkima?” kysib suur mees suuri käsi laiutades. Ta poel läheb hästi, riiulitel on virnas kasetohust vitsikuid, haruldasi puupahast nõusid. Rääkimata tuhande aasta vanusest komi puukalendri koopiast. Õhk on rahvapärandist tiine. Sellist pärimuskultuuri triumfi Tallinna matrjo‰kadest pakatavates suveniiripoodides ei kohta. Ja isegi matrjoškalembuse on Volohhov pannud tööle enda kasuks. Ta tellib Moskvast puunukkude toorikud ja laseb need kohapeal värvida. Loomulikult kannavad tema poe nukud komi rahvariideid, mõnel pihus veel hiiglasuur kala.
Uksest poetub sisse Jekaterina Maletina, tytar syles. Ta on uhke, et saab Komist Moskva sõbrannale rahvusliku suveniiri saata.
Paljudel Suure Vankri poe kaupadel särab võimas Komi vapp – ristikujuline lind, seljal mytoloogilise kuldnaise Zarni Ani nägu, pärjatud kuue põdrapeaga. Selles symbolitegrupis, mille komid oskasid 1994. aastal oma vapiks kinnitada, on suur vägi, teavad uurijad. Vägi on ka komide etnorokkbändis Zarni An, kogevad kuulajad.
Ehkki komi muusika plaadistusi jätkub vastavatud rahvaraadio eetri täitmiseks, vaadatakse plaadimyygiputkadest kohaliku muusika otsijat kui veidrikku. Nii plaadipoodides, Smetanina staadionil kui ka soome-ugri fänne konverentsile sõidutavas bussis kõlab hommikust peale vene “tymps” segatuna itaalia hittide ja latiinorytmidega.
Häbenevad kohalikku
Komi suveniiride rohkus pole võrreldav aastatetaguse Joškar-Olaga, Marimaa pealinnaga, kus kohalikku nänni andis tikutulega otsida. Samas kardetakse ja häbenetakse Komis nagu Mariski oma sööki-jooki. Järgnev kahekõne eesti ajakirjaniku ja baarimeeste-baaridaamide vahel kordus katkise grammofoni-plaadina.
“Palun Komi õlut.”
“Ei ole Komi õlut, keegi seda ei osta.”
“Keegi ei saagi osta, kui myygil pole…”
“???”
“Miks te pole oma toodete patrioodid? Kas te ei austa oma riiki? Kas te pole mõelnud, et tahan teie kohalikku õlut mekkides teie majandust toetada, siin pakutavad lääne õlled on mu kodukylas ju ammu myygil…”
Siis võtavad baaridaamid häbelikke poose, teatades, et nad tõesti pole mõelnud, et Komi patriotism võib alata ka nii lihtsat asjast nagu Komi õlu.
Peaväljaku ligidases raamatupoes Bukinist paneb kysimus komikeelse kirjanduse kohta myyja kokutama. Kyll aga oskab komikeelse ajalehe Komi Mu (Komimaa) kohe yles leida riiginõukogu ajaleheputkas töötav Ljudmila Noskova. “Hea, kui suudan myya yhe numbri,” kostab ta kolm korda nädalas kolmes tuhandes eksemplaris ilmuva yllitise kohta.
Tema ymber on aga virnades soome-ugri keeltes ajalehti-ajakirju. Hulk, mida pole siin varem nähtud. Algamas on ylevenemaaline soome-ugri ajakirjanike festival. Komid oskasid Marimaal peavarjuta jäänud pidustuse enda juurde meelitada, sadakond soome-ugri ajakirjanikku kokku tuua. Samal ajal kui kokkutulnud räägivad Komimaa komist riigijuhi eestvõttel rahvuskeelte hävingust ja lehtede kidurast majandusolukorrast, lehvitatakse maja ees punalippe. Kommunistid nõuavad Lenini kuju ees 7. novembri riigipyhaks taaskuulutamist.
Hiiglasuured Komi metsade jõhvikad kui vaese mehe õunad punetavad Taissia ämbris. Ta tuli Komisse kuueaastasena, armastab nyyd pensionipõlves metsades käia, korjab marju-seeni, myyb neid. Eluaeg Komis elanud naine komi keelt veel ei oska. Nagu ka teised vabariigi ligi 750 000 mittekomi, kelle komi keele oskus ligineb kahele protsendile! Komisid on oma maal 250 000 ringis. Siiski on nad ainuke Venemaa soome-ugri rahvas, kelle protsent suureneb ja keda ei vapusta pidev vastasseis võimudega.
“Võib-olla õpin natukene komi keelt ka, tuleb kauplemisel kasuks, oma kodukohta vaja ju austada,” kostab Taissia pilguga hiigeljõhvikaid hellitades.
Hõimlastest ajakirjanike tõsised arutelud on asendunud linnavalitsuse vastuvõtu meluga, kuhu kutsutud komi ansamblile antakse luba esitada vaid paar pala. Domineeriva vene “tympsu” põhjakeeratud detsibellid pagendavad paljud kolleegid vaiksemasse fuajeesse oma juttu ajama. Nii ei näegi nad soome-ugri teatepulgaks nimetatavat punast viisnurka, mille igas otsas lõõmab särakyynal.
Vorkuta poolt tulev tuul paneb ikka õlgu väristama.