Jaanus Betlem
Õpetajate Leht

Äsja ilmus Õpetatud Eesti Seltsi toimetiste sarjas koondteos „Looduslikud pyhapaigad. Väärtused ja kaitse”. Selle on koostanud Tartu Ülikooli teadur Heiki Valk ja Maavalla Koja vanem Ahto Kaasik.

Raamatusse on koondatud eri ajal ja eri aspektidest lähtuvad teadlaste, muinsus- ja looduskaitsjate kirjutised ja sõnavõtud. Lisaks koostajatele on autorid muinsuskaitseameti endine juht, 2005. a traagiliselt hukkunud Agne Trummal, Tartu Ülikooli teadur Aare Kasemets, Tallinna Ülikooli teadur Marju Kõivupuu, looduskaitsja Eerik Leibak, folkloristid Mall Hiiemäe ja Mari-Ann Remmel, Looduse Fondi jurist Kärt Vaarmari ning Auli Kütt Maavalla Kojast. Raamat on mõeldud ennekõike neile, kellest sõltub pärandmaastike kaitse – omavalitsuste ja riigi­ametnikele ning poliitikutele, kuid ka kõigile, kes hindavad Eesti põlispärandit, sh koolidele.

Jätkem hiied puutumata
Hiis oli ja peaks tänapäevalgi olema pyha ja puutumatu paik, mis kõige enam sarnaneb loodusliku reservaadiga. Hiies ei tohi puid langetada ega raiuda – kõik mis vananeb ja ise murdub, jäetakse väärikas rahus mullastuma. Hiites hoitakse rahu, vaikust ja puhtust; sinna minnakse vaid jalgsi, seal ei loobita prahti maha, ei tarbita vägijooke, ei käida asjal, ei korjata isegi marju ega seeni, kõnelemata kyttimisest või kalastamisest – elu taimedes ja loomades loetakse inimeluga võrdväärseks. Hiites võivad olla vaid lõkkeplatsid riitusteks, kiige­kohad või hiiesaunad. Hiieallikast võidakse võtta tervistavat vett, kuid sel juhul jäetakse hiide mõni traditsiooniline and. Hiied on inimtegevusest võimalikult puutumatud metsad, kust saadakse jõudu ja rahu.

Paljud pyhakohad hävitati vallutajate ja võimutsejate käsul mõisaajal, aga suurt hävitustööd on tehtud ka hiljem, eriti nõukogudeaegsete ja nyydse iseseisvuse aegsete maaparandustööde, metsaraiete, ehituste jm majandusliku ja äritegevuse käigus. Olgu viimase aja näideteks Ebavere hiiemäele ehitatud valgustatud suusarajad või Palukyla hiiemäele ehitatav puhkekeskus. Kummaline on sealjuures, et iidsete pyhapaikade lagastamist on tihtilugu, käed rypes, pealt vaadanud vastutavad ametkonnad ja isikud, sh keskkonna- ja kultuuriministeeriumi kõrged ametnikud ning isegi mõned muinsuskaitsjad. Järelikult on midagi ysna viltu nii laastajate kui ka lubajate hinges ja vaimus. Sageli puuduvad elementaarsedki teadmised pärandmaastikest ja pyhakohtadest, kõnelemata sellest, et loodust osataks tunnetada ja hinnata mingist muust kui puhtalt ärilisest aspektist. See, mis toimub, on sageli harimatuse ja hoolimatuse manifestatsioon, kõik-rahaks-mentaliteet.

Käsiteldav teos juhib sellele tähelepanu ning pyyab pisutki hõlmata temaatikat, mis seondub pärandmaastike mõistmise, hindamise, arvelevõtmise ja kaitsmisega. Teosest kasvab välja ka yks oluline järeldus – see kõik eeldab teistsugust mentaliteeti ja maailmasuhtumist kui see, mis praegu paljuski valitseb. Samm-sammu haaval on võimalik edasi liikuda ka esmapilgul ysnagi troostitus olukorras.

Tähtis on mõistmine ja koostöö

„Vaatamata aegade muutumisele pole pyhapaigad kaotanud oma tähendust ka kaasaegses Eestis. Vastukaaluks linnastumisele ja tänapäevasele rahamaailmale on yhiskonnas selgesti olemas teistsugused –loodust, keskkonda ja traditsioone toetavad väärtushinnangud,” kirjutab Heiki Valk raamatu saatesõnas.
Erinevad arusaamad ja elulaadid täiendavad teineteist ning võivad hea tahtmise korral kõrvuti eksisteerida. Nimetatud teos ongi suuresti selle saavutamisele suunatud.

Marju Torp-Kõivupuu ytleb, et määravaks teguriks pärandkultuuri säilimisel on traditsioonikandjate, metsaorganisatsioonide, folkloristide, etnoloogide, arheoloogide, kultuuri- ja kirikutegelaste senisest sootuks tõhusam koostöö, mis ei saa tugineda ainult paragrahvi jõule, vaid ennekõike vastastikusele usaldusele, koostööle ja, mis peamine, lokaalsete kultuurierinevuste aktsepteerimisele ja väärtustamisele. Seda nii kohapeal kui ka „ylalpool”. „Alles siis muutub mõttetuks kysimus, kellele ikkagi kuuluvad pyhad puud metsas, pyhad kivid põllul ja pyhad allikad mäekalda all. Sest me teame vastust – need kuuluvad meile, eesti rahvale, ja me soovime, et ka järeltulevad põlved saaksid sellest osa,” ytleb ta.

Praegu aga on omandikysimused teravalt päevakorral. Samuti see, kes ja mis alusel pärandmaastikke kaitsma peaks. On kyll nii muinsuskaitse- kui ka looduskaitseseadus ning vastavad organisatsioonid, kuid nagu tõdeb jurist Kärt Vaarmari, näitab senine praktika, et pyhapaikade kaitse pole tagatud kummagi kaudu, ehkki seadusesätted seda isegi võimaldaksid. Sageli poetakse selle taha, et puuduvad yhtsed arusaamad, millistele kriteeriumidele peaksid kaitse alla võetavad alad vastama.

Oluline on rõhutada, et parem olgu kaitstavaid maastikke ja objekte pisut rohkem kui vähem, sest hävitatut taastada enam ei õnnestu. Uute koosluste välja­arenemine võtab aastakymneid või -sadu. Ning sedagi vaid järjepideva kaitse tingimustes. Samas tuleb leida mingi vastuvõetav ja yldaktsepteeritav kompromiss hiite jm pärandmaastiku elementide säilitamise ning n-ö moderniseerunud elulaadi vahel.

Tagamaks pärandmaastike säilitamist, pöördus Maavalla Koda 2000. aastal mitme riigiasutuse poole. Positiivne tagasiside saadi õnneks nii kultuuri-, sise- kui ka keskkonnaministeeriumist. Selle tulemusel on valminud Eesti ajalooliste looduslike pyhapaikade uurimise ja hoidmise arengukava aastateks 2008–2012, millest põhiosa on ka teoses ära toodud. Selle praktiliseks ellurakendamiseks on aga siiski vaja eri ametkondade otsustusjulgust, head tahet ja asjatundlikku koostööd. See pole lihtne, kuid vähemalt algus on tehtud.

Paljugi on võimalik ära teha ka olemasolevate seaduste raames! Mui­du võib juhtuda, et arengukava rakenda­mise ajaks – ajaks, mil on tehtud pärandmaastike arvelevõtmine ja inverteerimine – pole kaitstavaid objekte enam suurt alles jäänudki. See oht on praeguste suhtumiste juures kyllaltki ähvardav.

Eesti on yleilmseltki ainulaadne

Meie rahva elulaad ja tõekspidamised on ajaloo käigus muutunud. Oma osa on nii võõrastel, sageli vägivallaga imporditud ideoloogiatel kui ka tehnologiseerumisel ja yleilmastumisel laiemas plaanis. Alahinnata ei maksa võõrkultuuride ja -religioonide aastasadade pikkust mõju ning meie rahva enesemääramisõiguse puudumist. Kõik see kokku on yhest kyljest kasvatanud vaimse vastupanu tahet, kuid teisest kyljest mugandanud eestlasi ka ymbritsevate oludega ja meelelaadidega.

Ometi on meie rahva paljuski järel­märkideta hääbuvas põliskultuu­ris selliseid unikaalseid allesolevaid väärtusi, mida pikaajalisemalt kristianiseerunud Euroopas naljalt ei kohta. Omal moel on eestlased Eu­roopa „indiaanlased”, yks viimaseid paganlikke loodusrahvaid. Samas sugugi mitte primitiivne, vaid väga arenenud ja elujõulise muinaskultuuri ning väga sensitiivse loodustajuga rahvas. Pigem oleme oma pärandit ala- kui ylehinnanud, ehkki põlistraditsioonide vahepealse hääbumise tõttu on levinud ka palju liigselt rahvusromantilisi ja pseudomytoloogilisi tõlgendusi. Seda väärtuslikumad on läbi aastasadade kui mitte -tuhandete kõigele vaatamata pysinud looduslikud pärandmaastikud ja pyhapaigad. See on yleilmne unikaalne väärtus, mille tähendusest ja tähtsusest tuleb meil alles õppida aru saama. Loodetavasti synnib see arusaam enne, kui on juba päästmatult hilja. Väärtuslike loodusmaastike ja pyhakohtade säilitamine ja kaitsmine pole sugugi vähem oluline kui näiteks vihmametsade säilitamine ja kaitse. Mastaabid on erinevad, kuid tähenduslikkus täiesti võrreldav.

Õpetajate Leht