Puulpäävä õdagu om katrisantõ uuta. Ja kiäki ei keelä ka katrisanti minnä. Esiki suuril inemiisil, kirotas Uma Lehes Rahmani Jan.
Sandin käümine om üts võimalus, kuis ummi latsiga üten midägi tetä. Tuu and ka võimalusõ kõnõlda latsilõ vanust kombist. Ja tuu and võimalusõ kõnõlda latsiga umma kiilt. Selle et Võromaa sandi piäs õks võro keelen kõnõlõma, tõistmuudu ei kujota ma katrisantõ kül ette.
Vahtsõnõ aig sünnütäs vahtsit kombit ja vahtsit häti kah. Mõnõ aasta iist oll’ Võro liinan sääne hädä, et suurõmba sandi rüüvsevä väikumbide käest saaki. Om selge, et säändse as’a pääle ei taha latsõvanõmb last santma laskõ. Miä sis tuu vasta avitas? Ma arva, et avitas tuu, ku minnä latsiga üten. Kõgõpäält ütenkuun laulu ja muu kombõ ilostõ är oppi ja sis santma!
Seo lehe kolmanda küle pääl om väiku katrisandioppus. Tuu perrä saa kombõ ilostõ miilde tulõta. A muidogi ei piä niimuudu tegemä, nigu lehen kirän. Ku om uman perren vanõmbidõ käest opituid kombit, sis nuu omma viil parõmba. Pääasi, et olnu õks uma katrisandikombõ.
Midä sandõlõ anda? Olõ nännü, et täämbädsel aol andas rahha. A tuu ei olõ mu meelest õigõ ja tuud olõ-i vaia. Katrisandilõ andas õks kompvekke, ubinit ja muud säänest magusat kraami.
A omma ka säändse katrisandi, nigu näütüses Võro naisiklubi uma, kiä käävä santman ja korjasõ andit vaesõmbidõ latsiga perride hääs. Noilõ tasus rahha kah anda, selle et tuuga tetäs õigõt asja.