Kui satute metsas kõndides ristiga puule, siis teadke: tegemist on hinge- ehk ristipuuga, mille märgistasid matuserongkäigul meie esivanemad, et lahkunu hing sellele yle anda.
Tänavu oktoobris ilmunud raamatus «Looduslikud pyhapaigad. Väärtused ja kaitse» räägib Tallinna ylikooli maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur Marju Kõivupuu põhjalikult ristipuude tähendusest ning nendega seotud traditsioonidest. Kuigi artiklis on juttu peamiselt Võrumaa kommetest, lõigati puudesse riste ka Viljandimaal, mida tõestab mitu siit kandist leitud ristipuud.
Marju Kõivupuu sõnul võiksid inimesed, kes on looduses mõnda ristipuud kohanud, sellest uurijatele teada anda. See aitab täiendada yle-eestilist ristipuude andmebaasi ning säilitada neid eesti rahva kultuurimälu kandvaid loodusobjekte. Marju Kõivupuud kysitles ajalehes Sakala Liisi Seil.
Marju Kõivupuu, kui kaua te olete ristipuid uurinud?
Olen sellega tegelnud alates 1990. aastatest, kui hakkasin Tartu ylikooli folkloristika eriala aspirandina Lõuna-Eestis välitöid tegema. Huvi nende puude vastu tekkis mul seepärast, et ka minu juured on Lõuna-Eestis ning yks juureharu ulatub isegi Lätimaale.
Sellest teemavalikust ja materjali kogumisest sai ajapikku yks peatykk minu doktoritöös. Ja kui 2005. aasta maikuus jõudis avalikkuse ette see, mis juhtus Rosmas Põlva ristimetsaga (Põlva—Võru maantee remondi ajal raiuti maha paarkymmend ristidega märgistatud hingepuud — toim.), sattusin ma tänu oma uurimistööle ristipuude eestkõneleja rolli. Olen seetõttu yritanud ristipuude andmebaasi aina täpsustada.
Praegusel ametikohal Tallinna ylikoolis on ristipuude uurimine ja selle pärandi väärtustamine yks osa minu tööst. Säärasele haruldasele kombekäitumisele, nagu on Lõuna-Eestis mälestusristi või tõrjemaagilise risti puusse lõikamine, tasub tähelepanu pöörata.
Mil määral on inimesed selle teemaga kursis?
Omakultuuri meie haridussysteemis kuni gymnaasiumi tasemeni paraku ei õpetata. Folklooriringides kõneldakse kyll, kuidas laulda, tantsida ja rõõmus olla, aga see on kultuuri meelelahutuslik pool. Argielu käitumistavad, käitumine looduslikes pyhakohtades ja nende paikade väärtustamine on teemad, mis tunduvad programmist välja jäävat. Õppejõuna olen näinud, et neid teemasid tuleks mõtestada ja seletada ka täiskasvanutele.
Et annan praegu selliseid aineid nagu usundilugu ja võrdlev mytoloogia, olen nendel teemadel tudengitega palju arutlenud. Julgen väita, et noored tunnevad niisugustest teadmistest puudust.
Ka ametnikke peaks õpetama märkama ja väärtustama meie reaalset pärimussysteemi, et nad taipaksid enne otsustamist või tegutsemist endalt kysida, mis on selle tegevuse tagajärjed.
Mainisite, et risti puusse lõikamine on levinud peamiselt Lõuna-Eestis. Kas te mõtlete selle all Võrumaa kanti, millele oma artiklis keskendunud olete?
Mitte ainult. Millegipärast mõeldakse Lõuna-Eestist rääkides automaatselt Kagu-Eestit. Ilmselt on setu ja võru omakultuuri liikumine fookuse tugevalt sellele tõmmanud.
Mina mõtlen Lõuna-Eesti all Tartu- ja Valgamaad ning poolt Võrumaad. Kindlasti ka Viljandimaad, Lõuna-Pärnumaad ja yllatuseks natukene Lääne-Saaremaad. Samuti Põhja-Lätit. Võib öelda nii, et kui ma räägin Lõuna-Eestist, pean ma silmas pigem Liivimaad, mis on sajandeid olnud yhtne kultuuriruum.
Võrumaal on see traditsioon praegu aga kõige elujõulisem, mujal on ristilõikamise komme eri põhjustel hääbunud.
Kui palju on teil andmeid Viljandimaa ristipuudest?
Viljandimaa ristipuude kohta koguti intensiivselt materjali kuni Teise maailmasõjani. Esimese looduskaitseseaduse ajal Eesti Vabariigi algusperioodil oli selleteemaline andmebaas päris korralik.
Näib, et Viljandimaal ei ole enam palju ristipuid järele jäänud. Kui veebikaardi koostamise ajal siinseid teadaolevaid objekte yle vaatasin, ei õnnestunud mul leida paljusid, mida pärast Teist maailmasõda meie rahvaluulekogujate andmebaasis kirjeldatud on.
1988. aastal Võru instituudi korraldatud uuringu käigus töötlesime samuti Mulgimaad puudutavaid andmeid. Saadud ankeedivastustest tuli välja, et ristilõikamise tava on Mulgimaal järgitud ja kõige kauem oli see kasutusel Helme kihelkonnas.
Mulgimaa on paraku piirkond, kus kultuuriline järjepidevus kyyditamise tõttu katkes. See mõjutab tunduvalt elementaarset kombekäitumist: kui ei ole inimesi, kes traditsioone austavad ja neid järjepidevalt elus hoiavad, siis need hääbuvad.
Mainisite veebilehekylge. Kas ristipuude kohta on loodud avalik andmebaas?
Nii see on. Ristipuude kohta koostatud Regio andmekaardi võib leida internetilehekyljelt www.roheline.ee/ristipuud/.
Ykski andmebaas ei ole aga kunagi päris täpne ega lõplik, sest alati võib kusagilt leida uusi andmeid. Seetõttu on võimalik seda kaarti kogu aeg täiendada.
Ristilõikamise fenomeni yks põhjusi on see, et puu eluiga on inimese omast pikem. Riste tehti ju selleks, et anda lahkunu hing yle loodusobjektile, mis inimesest kauem kestab.
Paraku saavad uurijad nende paikade kohta, kus enam asustust ei ole, andmeid juhuslikult. See on võimalik ainult tänu ymberkaudsetele elanikele või rändajatele, kes oma retkedel ristipuid silmavad.
Kui inimene avastab metsas ringi kõndides ristipuu, siis kuhu ta võiks sellest teatada?
Ta võib sellest teada anda internetilehekyljel märgitud kohas või minu meiliaadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud..
Peale andmebaasi täiendamise yritame neid puid ka kaitse alla võtta. Osa ametnikke on arvamusel, et kui inimesed tänapäeval puid ei märgista, pole need enam kellelegi olulised. Meie maastikul on aga väga palju passiivset kultuurimälu kandvaid objekte, mida me peaksime hoidma ja säilitama.
Turistina vaatame ju huviga pyhasid allikaid, kivisid ja mägesid. Vähesed meist käsitlevad neid kui sakraalobjekte, enamikule kannavad needki pigem kauget sõnumit meie esivanemate kultuurimälust.
Lisaks ristipuudele võiks meile teada anda ka märgiga kividest, mille kohta on Eestis andmeid yksnes Mulgimaalt ja sellest Läti poole jäävatelt aladelt.
Kivi sisse tehtud risti- või peremärgi ylesanne on olnud sama mis ristipuudel.
Sellega kinnistati hing pysivasse loodusobjekti ning hiljem lisandusid sellele tõrjemaagilised toimingud. See on olnud koht, kus surnu hingele ohverdati.
RISTIPUUD
Ristipuu all mõistetakse (rist)teeäärset suuremat puud või ristimetsa puud, mille tyvesse surnu ristipojad või lähimad meessoost sugulased lõikavad matuserongiga kalmistule minnes või harvemini tagasiteel ristimärgi. Rituaal märgib teadlikult või alateadlikult symboolset piiri, millest yle viiduna on surnud kogukonna liige lõplikult elavate hulgast välja arvatud.
Traditsiooni juured ulatuvad tõenäoliselt eelkristlikku perioodi, mil surnute hauatagust elu kujutleti varasema elu jätkuna selles metsas, kuhu laibad jäeti või hilisemal ajal ka maeti.
Traditsioonilistes kultuurides usuti lahkunu hinge siirdumist mõnda loodusobjekti (puusse, kivisse, allikasse), mida peeti pyhaks. Seeläbi said need loodusobjektid erilise jõu, neile omistati arstimisvõimet ja nad võisid liikuda kohast kohta.
Surnukultuse muutudes tekkis kujutelm väljaspool surnukeha elavast hingest, kes võis olla pahatahtlik. Seepärast tuli surnute hingi mälestusohvritega lepitada ja tõrjemaagiliste toimingutega tõkestada nende tee matusepaigast koju.
Ristipuudesse on suhtutud kui pyhapuudesse. Neid ei langetata ega kahjustata mingil muul moel. Kes kirjutamata reeglite vastu teadmatusest või meelega eksib, seda tabab väidetavalt õnnetus ehk surnud esivanemate saadetud karistus.
Allikas: Marju Torp-Kõivupuu artikkel «Ristipuud Lõuna-Eesti maastikul ja rahvapärimuses» raamatus «Looduslikud pyhapaigad. Väärtused ja kaitse» (Õpetatud Eesti Seltsi toimetised, 2007)
MÄLESTUSED
«Araku talu piirides asunud ristikuusk. Surmarongi möödumisel lõigatud iga kord kuusesse rist. Pimedas julgenud kuusest mööda minna poolnõiad ja julged. Noorpõlves läinud Luksi vanaperemees öösi kuusest mööda. Kuuse kohal olnud suur verise pääga lammas ees. Kui Araku kukk laulma hakanud, kadunud lammas ja mees saanud koju minna.» (Halliste, Karksi)
«Yksik tähtjas kuusk maantee ääres, keda rahvas ristikuuseks nimetas, oli ristisid täis leigatud, sääl pidasid surnomatjad kinni, jõid äräläinu mälestuseks mõne lõngso viina, ylendasid hinge ja alandasid pattu ja leikasid kuuse koore pääle ristisid nuaga, edaspidiseks mälestuseks.» (Helme)
«Rootsi talu kottal /Karksis/ — seal juures kaks kivi. Kui surnuga mööda minti, raiuti sinna kivi pääle rist. 1-2 meest ragosiva nyri kirvaga. Kõik seisva paigal. Naised sõidukitelt maha ei tulnud.» (Karksi)
Pilt: Ristimärk Soomaal Iia külas männi sees. Rahvas räägib, et kui Tõramaalt Kõppu liikuv matuserong jõudis ristimänni kohale, jäänud hobused seisma ega liikunud paigast enne, kui männi külge oli ristimärk lõigatud. Sakala, Elmo Riig.