[text]
Täna on

“Kysimus on ainult julguses ...” õhutas (muinas)jutuvestja Piret Päär inimesi hingedeaja pimedatel õhtutel vastastikku lugusid jutustama, hinge pealt ära rääkima, kirjutas Virumaa Teatajas Inna Grünfeldt .

Jutuõhtul Lääne-Virumaa keskraamatukogus rääkis Piret Päär kyynla, kandlemuusika ja rahvalaulu valgel lugusid ning mõtiskles jutustamise sisu ja väe yle. Jutujärge kuulajad jagama ei kippunud, kyll aga haarasid kinni regilaulu otsast.

 
“Inimese sõnal oli vanal ajal kaalu,” sõnas 1991. aastast Eestimaal uustraditsioonilist jutuvestmist vedanud Päär.

Jutt kaitseb ja toetab

“Inimesele on elus antud teatud hulk sõnu. Ei tasu raisata neid lobisemise peale,” arvas jutuvestja. Sõnad kipuvad praeguses elus kaotama jõu, neid pillutakse kergel käel ja suhtutakse sama kergelt.

Aga sõnas on vägi. Väge ehk enne ei tajugi, kui hinge puudutavad hingelised jutud.

“Kyllap teist igayks on rääkinud kõige väiksemagi loo, mis temaga on juhtunud,” oletas Piret Päär. Eestis on ajast aega rääkinud lugusid igayks, meil pole olnud professionaalseid jutuvestjaid. Kõige paremad jutustajad olid kylakerjused ja vallasandid, kel hea jutt ainus, millega toidu ja öömaja eest tasuda, rääkis Päär.

Maailmakultuuris oli palju maid, kus jutuvestja istus valitseja kõrval, tal oli sõjas puutumatus ning seitsmenda põlveni sai ära neetud selle mehe relv, kes teda haavas. Sest jutuvestja pidi rääkima tulevastele põlvedele nende lugu.

Kui vanas eesti traditsioonis tulid inimesed kokku ja jutustasid pimeda sygisõhtu täiteks yksteisele lugusid, siis uustraditsiooniline jutuvestmine tähendab, et inimesed tulevad kokku yht jutustajat kuulama.

“See on nii naljakas, et oleme jõudnud sinnamaani,” arvas pärimuse sees kasvanud pillimehe tytar, kellele lapsepõlves jutustasid vennad raamatuid ymber. Ta mõtles, et elu nii käibki. Ja on tänini veendunud, et yks hea lugu on alati hea lugu.

Et lugu mõjuks, tuleb seda Pääri sõnul rääkida õigel ajal. “Tondijutte pole mõtet rääkida kevadel ega suvel enne poolt kahte öösel. Muidu läheb lugu kaduma,” õpetas ta.

Piret Päär vestab muinasjutte nii, et jutulõngal on aega veereda, sõnal on soojus, tihedus ja jõud ning õpetusivagi sees peidus. Kuidas poiss arvas surmas leidvat parima sõbra. Kuidas mees oma pulmast 300 aastaks taevase pulma laule kuulama eksis. Kuidas ...

Need lood lõpevad hästi. Aga tänapäeva lapsed ei usu enam õnneliku lõpu võimalusse, tõdes Päär. Ta arvas, et usku õnnelikku lõppu on väga vaja.

“Selliste lugudega toidame oma usku. Siis me ei vaju mures nii sygavale. Need lood toetavad. Siis on mingisugunegi pind alateadvuses jalge all,” sõnas jutuvestja. Sama tähtsad on lastele vanavanemate ja vanemate lood, need, mis nendega elus juhtunud.

Piret Päär ei karda alustada ka nõnda: “Minuga juhtus yks lugu ...” Temaga juhtub kogu aeg lugusid ja ta julgeb neid jutustada, sest elu on näidanud, et sarnaseid pisut haigettegevaid lugusid on peidus paljudes inimestes. Kui keegi need valuta välja räägib, saab kuulajal kergem. Selle eest on jutustajat tihtipeale tänatud.

Mõnusa jutu juurde sobiks tasakesi kannelt sõrmitseda. Just nõnda, kuis parasjagu tunne ytleb. Kadri Mägi ja Kristel Lehtme kandled lõid kyynlapaistel selle õhtu mahedalt muistsehõngulise meeleolu.

“Kannel on selline kummaline, hästi intiimne pill, mis tungib hingesoppidesse,” lausus Piret Päär ja arvas, et teleka või raadio asemel võiks õhtul unemaale siirduda hoopis tasaste kandlehelide saatel.

Hingedeaeg on õige aeg mõelda neist, kes on elanud enne meid, meenutas Päär kuulajaile.

Ja rääkis Gruusias kuuldud loo, milles iga selline meenutus katab lahkunud hinge söögilauda teispoolsuses. Kui laud on tyhi, on see inimene täiesti unustatud ...

“Oma rahva jutud on ikka kõige rohkem hinge järgi,” tõdes muinasjutustaja. Sellepärast ei meeldi talle ka välismaal olla. Ometi on tal parasjagu käsil õpingud Rootsis intuitiivpedagoogika kursusel.

Kingitus loo sees

“Mõista-mõista, õekene, kosta, kulla linnukene ...” haakusid jutuõhtulised iseenesest Kristel Lehtme eeslauldud regiviisi.

Piret Pääri arvates tasuks aga sõpradel tänapäevalgi kokku tulla ja midagi hinge pealt ära rääkida.

“Kui räägite lugusid, elate oma elu,” kinnitas jutuvestja. Ehk äratas mõni lugu teis täna õhtul mõne loo ellu, mis on mitme kihi alla ära peidetud. Kui mitte täna, siis ehk homme või ylehomme või aasta pärast,” lootis jutuvestja.

Piret Pääri meelest on hingedeaeg ja jõuluaeg jutustamiseks kõige sobivam.

“Ärge tehke nii palju syya, et väsite. Rääkige juttu. Pakkige oma kingitus loo sisse ja kinkige koos looga,” soovitas muinasjutuhoidja.


Virumaa Teataja