Eesti rauaaja algust käsitledes saab rääkida nii myytilisest rauast kui ka muinasrauast, s.o taevarauast ja soorauast, võttes kõneks näiteks Kaali meteoriidi raua ja soomaagist toodetud raua. Kui myytiline raud kuulub pigem rahvaluule valdkonda, siis nn muinasraud on täiesti reaalne asi. Suurim asjatundja meie muinasmetallurgia alal on arheoloogiadoktor Jüri Peets.

Mees, kes teab rauasõnu, tunneb ka muistse rauasulatuse saladust. Juba paarkymmend aastat tagasi hakkasid liikuma jutud, et Jüri Peets yritab Saaremaal esivanemate eeskujul soomaagist rauda sulatada, kirjutas Õpetajate Lehes Karl Kello.

Välitööd Tuiu Rauasaatmemägedes algasid 1986. Väljakaevamised aitasid selgitada, kuidas muistsed rauasulatusahjud välja nägid ja funktsioneerisid, seejärel tuli need ehitada ja töösse rakendada. Soomaagikamakaid vedeleb madalate maade põllulappide servas kivihunnikuis, tavalistest kividest eristuvad need põhiliselt rauarooste järgi. 20. septembril 1988 tehti esimene katse, tulemuseks oli 680 g rauda, sygisel 1990 saadi seda juba rohkem kui kaks kilogrammi.

Raua vägi

Jüri Peets kaitses neli aastat tagasi Turu Ylikoolis doktoritööd, selle pealkiri on lyhike ja lööv – „Raua vägi” (täpsemalt: „The Power of Iron. Iron production and blacksmithy in Estonia and neighbouring areas in prehistoric period and the Middle Ages”). Väikeste vaheaegadega kulus uurimuse kaante vahele saamiseks 15 aastat tihket tööd.

Eesti suurim muistne rauasulatuskeskus asus Põhja-Saaremaal Tuiu kandis. Kvaliteetraud, ytleb Peets lyhi­dalt seal toodetud muinasraua kohta. Kõrge kvaliteedi tagas soomaagi n-ö looduslik tehnoloogia, mis määras selle keemilise koostise, s.o väikese fosforisisalduse. Rauasulatuskoha lähedal pidi olema ka rauatöötlemispaik. Peets kaevas läheduses asuvat Paatsa linnuseaset ja leidis sealt muistsete seppade linnuse ning sepikoja, kus tehti toorrauast esemeid ja kaubaraua kange.

Rauatootmine algas Tuius viikingi­aja alguses, põhiraskus langeb 12.–14. sajandisse. Kahe ja poole sajandiga sulatati seal kõvasti rohkem kui 2000 tonni rauda, ytleb Peets, ja tugevalt yle tuhande tonni, mis Saaremaa oma­kasutusest yle jäi, myydi maha. Raua myygist pidi saadama vähemalt kymme tonni hõbedat. Rauakaubandus tõi saarlastele kõvasti sisse.

Eesti muinasraud ja muistne vabadusvõitlus on lahutamatult seotud. Ilmselt just rauakaubandusel ja sõjariistade tootmisel põhines saarlaste sõjaline võimsus. On iseloomulik, et kui kohalik ylikkond kaotas, nagu arvatud, oma võimu ja mõjujõu pärast Jüriöö ylestõusu, tehti samal ajal ja samas seoses lõpp ka rauatootmisele Eestis. Igatahes hääbus kohalik rauatootmine-töötlemine nii Tuiu Raua­saatmemägedes kui ka Virumaal 14. sajandi keskel.

Omaette seltskond

Arheoloogid olid nõukogude ajal omaette seltskond, iseteadlikud ja enese­kindlad, ning võisid seda endale ka lubada – just arheoloogia oli ajaloovaldkonnas see ala, mida ei andnud niisama lihtsalt politiseerida. Kui ikka Eestis toodeti muinasajal rauda, siis seda ka toodeti. (Jutud aga käisid, et näiteks väljakaevamistel Irboskas jätsid idapoolsed kolleegid armutult tähelepanuta läänemeresoome ainese, keskendudes yksnes slaavipärastele leidudele.)

Jüri Peets kui n-ö alghariduselt keemik on aga omamoodi mees arheoloogi­degi seltskonnas – värvikas mees, kes ikka vilksatab neis vähestes filmimaterjali­des, mis arheoloogide kohta tehtud, olgu siis Lõugase meeskonnas Kaa­li järve uurimisel või president Konstantin Pätsi põrmu väljakaevamistel ja kojutoomisel. Peets on ka ise kino teinud, jäädvustades enda taastatud muistse rauasulatusprotsessi („Raua vägi”, 30 min, 1990).

Arheoloogid kaovad suviti metsadesse ja võserikesse ega suvatse oma tegemistest eriti kellelegi aru anda – kahjuks ka mitte asjahuvilisele kultuuriavalikkusele. Kui paljud teavad, kus asub Tuiu ja mis seal toimus?

Tuiu Rauasaatmemäed

„Praegu käib Tuius lageraie. Aga teiselt poolt – et liivikutel metsa maha võetakse, tuleb uurimisele ainult ka-suks. Tiheda metsa ja võsa all on raske midagi näha. Uskumatu, kui palju ðlakikuhjatisi seal praegugi kogu aeg välja tuleb,” räägib Jüri Peets. „Tuiu-temaatikat pole ma veel kaugeltki maha matnud, ideede arendus jätkub. Läbi töötada on vaja rauatootmise-töötlemise keskuse seos Lihulinnaga, näha kogu seda kauban­dusvõrgustikku, mis sealt välja areneb.”

Lihulinn on Saaremaa suurim linnus, 13. sajandiks oli see ilmselt juba maha jäetud. Arheoloogiliste kaevamiste (Peets, 1995) leiumaterjal pärineb enamikus 12. sajandist.

Kas Tuiusse ei peaks tegema koolilaste jaoks n-ö vabaõhuklassi, et saaks näha, haista ja käega katsuda, kuidas rauaaeg tegelikult algas?

„Tuiu on turismiobjekt. Kes saab aga keelata, kui ka lapsed tahavad vaatama tulla. Kahekymne aastaga on ahjud seal kyll ysna ära lagunenud, need tuleb taastada. Ainult et neisse metsadesse on vanemaid ja targe­maidki inimesi ära eksinud. Minu soovitus on teha rauasulatuskeskus Kassinurmele Jõgeva kylje all, kus on juba yks muinaslinnuse nurk pysti. Yhendus Kassinurmega on väga hea – Jõgeval peatub iga rong. Ehitatagu seal väikesed rauasulatusahjud yles, olen nõu andnud, kuidas rauasulatusprotsess käima panna. Ka rauamaaki on sealkandis kyll ja kyll.”

Kes on näinud, teab omast käest, et rauasulatus kui protsess – miilipõletamine, ahju yleskytmine, selle täitmine maagiga, raua väljavõtmine ja voolav sulaðlakk on tohutult huvitav ja fantaasiat ergutav. Lastel oleks sealjuures tegevust kyllalt, kas või rauamaaki otsides ja miilipõletusel silma peal hoides.

Jüri Peets sattus esimest korda Tuiusse 1980. aastate keskpaiku.

„Uurisin Tabivere vallas Tindimur­rus avastatud rauasulatuskohta, seal oli rohkesti räbu ja miiliauk. Tindi­murrus pakkusid erilist huvi ahjukonstruktsioonid – need puitraketise­-ga ainulaadsed rauasulatusahjud on Eesti vanimad. Esialgu on neid põhjust pidada unikaalseks kogu Põhjalas. Tuiu Rauasaatmemägedesse läksin Aita Kustini jälgedes, tema kirjelduste põhjal. Arvasin siis, et uuringutega saab yhele poole yhe suvise sessiooniga, välja tuli aga 20-aastane uurimistöö. Minu elus oli see äärmiselt raske periood.”

Kas keemik-arheoloog olla on midagi muud kui akadeemiline kabinetiarheoloog?

„Tõsi on, keemikuharidusega arheoloogide osa oli meil Eestis puhas null. Keemiast on mul töös yksjagu abi olnud. Lõpetasin TRY-s keemia 1977 ja kohe järgmisel aastal läksin ajalugu õppima. Miks? Olin millegipärast kindel, et ei suuda ennast keemias realiseerida, mõtlesin siis, et ehk õnnestub arheoloogias midagi ära teha. Töötasin kolm aastat Võhma Keskkoolis keemia ja fyysika õpetajana. Esimesed arheoloogilised kaevamised olid juba sygisel 1979, Vello Lõugase käe all Kaali järve juures. Kysisin ennast isegi koolist vabaks.”

Juba ysna varsti õnnestuski Jüri Peetsil arheoloogias „midagi ära teha”: tema 1985. aastal kaitstud diplomitöö „Eesti arheoloogilised tekstiilid 3.–16. sajandil” hinnati YTY kuldmedali vääriliseks.

Pedagoogilisest missioonist

Tallinna Ylikooli ajaloo instituudi geo­arheoloogia ja muinastehnoloogia labori vanemteadurina jätkab Jüri Peets oma n-ö pedagoogilist missiooni. Ta on pidanud rohkem kui tuhat tundi loengukursusi ja seminare. Õpetajate õpetamise kaudu jõuab teave inimeste teadvusse palju tõhusamalt kui otse klassi ees tunde andes.

Ajakirjas Horisont on Jüri Peets avaldanud 14 artiklit, valdavas enamikus kirjutatud kyll juba eelmisel aastatuhandel. Ta on 20 aasta jooksul lugenud Tartu Ylikooli arheoloogia õppetoolis laboratoorset arheoloogiat, Eesti Kunstiakadeemia disainiosakonnas muistset rauametallurgiat ja traditsioonilise sepatöö aluseid, pidanud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis magistriõppe loenguid ja seminare arheoloogiliste ja etnograafiliste esemete konserveerimisest ning samuti Umeå, Oulu ja Turu Ylikooli arheoloogia õppetoolis loenguid ja seminare muinasmetal­lurgiast, eksperimentaalarheoloogiast ja sepatööst.

Muide, soomlasi näibki eesti muinasmetallurgia huvitavat rohkem kui meid endid – kõva kaks kolmandikku loetud loengu- ja peetud seminaritundidest langeb Soome arvele, sest lisaks ylikoolidele on Jüri Peets käsitlenud arheoloogiliste ja etnograafiliste esemete konserveerimist ja muinasmetallurgiat nii Vantaa kui ka Edela-Soome kunsti ja käsitöö koolituskeskuses.

Kas elutöö on nyyd kaante vahel?

„Ei veel. Vähemalt kolm köidet ootab väljaandmist. Esimene käsitleb keskaegseid tekstiile ja värvimääramist. Teiseks on vaja saada yhtede kaante vahele laboratoorne arheoloogia, s.o arheoloogiliste materjalide konserveerimine: puit, metallid, klaas, lähenedes asjale mitte niivõrd tehnoloogiliselt, kui loominguliselt – igasugune arheoloogilise materjali konserveerimine on sygavalt eetiline asi. Kolmandaks: täielikult tuleb välja anda eesti muinas- ja keskaegsed tekstiilid. Olukord sel alal, mis veel vaja ära teha, on, nagu öeldakse, suurepärane, aga sugugi mitte lootusetu.”

Tänapäeva teaduse edusammude kohta aga ytleb Jüri Peets: „Kui kysiksid minult, mis on maailmateaduses see kõige lollim asi, mis tehtud/tehakse, siis vastaksin: geenidega manipuleerimine. Kui inimene hakkab ennast Jumalaks pidama, Jumalaks tegema, ei lõpe see hästi.”

Raud muutis maailma

Raud on materjal, mis muutis maailma, kinnitab Jüri Peets. Juba kreeka kultuurmytoloogia (ja mitte ainult kreeka mytoloogia) jagas inimkonna ajaloo ajastuteks: kuldne, hõbedane, pronksine ja raudne. Raudsel ajastul kaovad õiglus ja häbitunne, heaolu ja voorused, levib ebausk, võimust võtavad tigedus, viletsus, nälg ja hirm, pettus ja väärus, julm vägivald, rahaahnus, valitsejad käituvad kui teeröövlid; raudne aeg on uute ja tõhusamate relvade aeg.

Kui Hesiodos (8.–7. eKr) käsitles eeposes „Tööd ja päevad” muistendit maailma ajastutest, kuldsest, hõbedasest, pronksisest ajast ja heeroste põlvkonnast ning sellele järgnenud raudsest inimsoost, valitses meie mail veel raudselt puu- ja kiviaeg. Kui aga rooma luuletaja Ovidius võttis meie ajaarvamise alguses „Metamorfoosides” kirjutada kuldse, hõbedase ja vaskajajärgu järel võimule saanud kalgi raua, selle hukkava metalli ajast, oli rauaaeg siinseski kauges kolkas ammu käes. Raudne aeg kestab ja kestab ega ole tal lõppu näha.

Õpetajate Leht