[text]
Täna on

Oli kadripäeva õhtu yhes väikeses kuue taluga kylas. Koputus uksele - ja toas nad olidki: yks suurem ning kaks väiksemat Kadrit, imeilusad riided yll, suu ja põsed kenasti punased, peakattedki imepärased, kirjutas Virumaa Teatajas Saukse kylas elav Olli Tõnurist.

Esmase tähelepanu pöörasid nad kassikarjale ja koerakestele. Kellele pai, kellele sylekiigutus, kelle otsisid yles toanurgast, kelle magamistoast voodi alt. Elevust oli yksjagu.

Yhtäkki arvas vanim, et aeg on laulma hakata. Laul oli pikk, päevakohase sõnumiga, väga huvitavalt esitatud. Väike meiepoolne tänu suhu ja kotti pistetud ning läinud nad olidki, väikesed tydrukud väikesest pimedusse mattunud kylast.

Mulle aga meenusid aastatetagused kadriõhtud linnas, kus kylla tulnud Kadrid ei laulnud nii soravalt ega kaunilt, kui nad seda yldse tegid. Õhtu jätkus heade ja soojade mõtetega, et seni, kuni on kasvamas sellised asjalikud ja toredad poisid-tydrukud, ei saa niisama lihtsalt hääbuda elu yhes väikeses kylakeses.


Virumaa Teataja